Teadust tuleb teha põllul
Maailmas katsetatakse üha enam sorte, väetisi ja taimekaitsevahendeid tavalistel põldudel, mitte katselappidel ja -keskustes. PRIA toel on teadlased hakanud praktikute juurde jõudma ka Eestis.
Juuni lõpul nautis hinnatud teadlane Peeter Viil täiega võimalust selgitada talumeestele mullaharimise ja taimekasvatuse nüansse Türi kandi viljakasvataja Koit Tederi tootmispõllul.
Mõne aasta eest oli Türi taluliidul tava teha suvel põllupeenrapäevi, aga vahepeal jäi see soiku. Nüüd võttis rohkem kui 100 hektaril suvi- ja talivilja kasvatav Koit Teder asja ise kätte ning kutsus põllumajandusteadlase Peeter Viili ja taimekaitse asjatundja Tiiu Annuki oma põldude häid ja halbu külgi kommenteerima.
Kolleegi põldu ja asjatundjate juttu jälgis kaasaelamisega ligi 30 Järvamaa talumeest.
“Kui ma Kehtna tehnikumis õppisin, pidin künnivõistlusele minema ja Peeter Viil tuli mulle treeneriks,” räägib Teder, kuidas ta kolm aastakümmet tagasi Viili kohtas. Teadlane oligi kohe nõus vana tuttava põlde vaatama minema.
“Firmade põllupäevadel on palju rahvast, seal ei julge oma murest rääkima hakatagi,” lisab talumees. “Siin saab iga asja selgeks.”
Maaülikool astub tootjatele lähemale
Esmalt juhtis Teder ATVga ees sõites autokolonni oma ebaühtlaselt võrsunud suvirapsipõllule. Viil rääkis mullaharimisest – rapsipõllul näiteks külvisügavusest, mis kohati oli olnud liiga sügav (hea on 1–1,5 cm).
Taimekaitsespetsialist Tiiu Annuk otsis haigusi ja kahjureid. Huvilised kuulasid hoolega ning küsisid kohe oma probleemide kohta. Ja nii igal põllul eraldi.
“Uurimine tuleb tuua tootjate põldudele,” räägib vanemteadur Viil hoogsalt. “See on praegu suund kogu maailmas. Koidu talu on siin suurepärane näide!”
Nagu selgitab EMÜ põllumajandus- ja keskkonnainstituudi direktor Aret Vooremäe, pole asi niivõrd selles, et maaülikoolil rakendusuurimused puuduvad, kuivõrd info jõudmises tootjani. Kanalid, mille kaudu teadusinfo põllumeesteni jõuab, ei ole tema sõnul piisavad.
“Meil on põllumajanduse nõuandesüsteem, aga teadusasutused ei ole nõuandesüsteemi osa,” kritiseerib Vooremäe. “Seetõttu sõltub teadusasutustest endist, kui palju nad jaksavad pingutada oma sõnumi tootjani viimiseks.”
Vooremäe toob näiteks, et maaülikool on olnud ligi 40 ettevõtjale partneriks 2009. aastal Polli tootearenduskeskuse töölerakendamisel.
“Varem saime uuringuteks raha vaid põllumajandusministeeriumi rakendusuuringute programmist,” selgitab Vooremäe. Teemadest tehti valik ekspertide abil. Praegu küsitakse ka tootjaorganisatsioonidelt, millised on olulised valdkonnad. Selle järgi paneb ministeerium prioriteedid paika ja otsib tegijad peale.
Viimasel paaril aastal on teadlaste koostöö praktikutega kasvanud tänu sellele, et PRIA avas meetme 1.7.1, mis rahastab tootjarühmade arengualast koostööd teadusasutustega.
“Siiani pole me seda võimalust veel kasutanud, kuid tänavu on neli projekti, mis läksid PRIAsse selle meetme rahataotlusega. Ei tea veel, paljud neist ka rahastuse saavad, need on uued initsiatiivid,” ütleb direktor.
Madis Ajaotsaga sai alustatud täppisviljeluse projekti juba põllumajanduse rakendusuuringute programmi kaudu. Nüüd laiendatakse koostööd MAK 1.7.1 raames.
Teine on linakasvatuse projekt, mille esitas Kalju Paalmani ettevõte, kolmas on Polliga koostöös ettevõtja poolt esitatud musta sõstra kasvatustehnoloogiate projekt, millega ülikooli poolt tegeleb Ave Kikas, neljas puudutab mahlatoodete tootearendust Pollis.
Peale selle toimib aktiivne koostöö ettevõtjatega aianduse osakonnal, kellel on tootjate põldudel mitmeid marjakatseid.
“Hiljuti käivitasime ka teadmistepõhiste tervise- ja loodustoodete kompetentsikeskuse, kus EASi heakskiidetud projektis oli kokku 14 partnerorganisatsiooni,” lisab Vooremäe.
“Kontakte praktikutega pole kunagi liiga palju ja samuti on meile tähtis saada tagasisidet, millised teadusuuringud on olulised ja mis mitte,” tunnistab direktor.
EMVI teadlane Peeter Viil jagas talupõllul tunnustust Jõgeva SAI-le, kes tema sõnul on leidnud tee põllumehe juurde. Praegu on selles instituudis käimas viis põllumeeste tellitud ja meetme 1.7.1 toetuse abil rahastatud uuringut.
Ka Jõgeval käivad tootmiskatsed
Neist kõige mahukam tehakse põllumeeste ühistu Kevili soovil. “Kevili toetatud uuring käsitleb õlleodra, saianisu ja etanoolirikaste sortide valikut ning kasvatusviise, et võimaldada ühtlase kvaliteediga suurte partiide tootmist,” rääkis Maalehele Jõgeva SAI direktor Mati Koppel tänavuse aasta aprillis.
Mitu aastat kestva uuringu käigus sõelutakse 25 suvi- ja 25 taliviljasordi seast välja Eestis kasvatamiseks kõige sobilikumad. Selleks kasvatatakse neid nii Jõgeval kui Kevili liikmete põldudel üle Eesti.
“Minu juures on sordivõrdluskatsed kolmandat aastat maas – nii tali- kui suviviljad,” ütleb Kevili liige Mati Nurm. “Sel aastal sain näiteks jälgida jahukaste ilmumist katsete peal, sest võrdluses on nii rohkem kui vähem jahukastekindlaid sorte. Tänu sellele sain teada optimaalse aja, millal teha kogu pinnale tõrje.”
Nurme sõnul on väga huvitav ka sortide võrdlus, samuti see, kuidas mõjub taimekaitsevahendite kasutamine. “Mulluse põuaga tehtud haigustõrje vähendas saaki kohati kuni poolteist tonni, tänavu peaks mõju olema vastupidine,” loodab tuntud viljakasvataja.
Teise ulatuslikuma projekti tellis Jõgeva teadlastelt TÜ Talukartul. See hõlmab automaat-ilmajaamade paigaldamist, et leida kartuli-lehemädaniku tõrjeks parim aeg ja sagedus. OÜ Viru Vili tellimusel käib uuring, kuidas toota kvaliteetset ja turuväärtuslikku mahevilja. Käimas on ka maheköögiviljade kasvatamiseks kasutatavate maheväetiste projekt, mille on tellinud üks Võrumaa tootja.
“Tänavu moodustavad põllumeeste tellitud uuringud kogumahust 10–20 protsenti,” kinnitab teaduse ja praktika seoseid Jõgeva instituudi direktor Mati Koppel.
Põllumajandusteadus
- Eestis teevad põllumajandusteadust Eesti Maaülikool, Jõgeva Sordiaretuse Instituut ja Sakus asuv Eesti Maaviljelusinstituut.
- 2011. aastal hindas rahvusvaheline komisjon Eesti põllumajandusteadust.
- Suurimaks puuduseks pidasid hindajad hästi toimiva nõustamissüsteemi puudumist. Seetõttu ei jõua teave põllumeeste vajaduste kohta teadlasteni ja teadustulemused põllumeesteni.
- Mujal maailmas on põllumajanduses tugevad toojad, kes on suutelised uuringuid rahastama. Eestis on selliseid vähe. Enamik põllumehi on väiketootjad, kes ei suuda uuringuid tellida.
- Ekspertide hinnangul on side põllumeeste ja uurimisinstituutide vahel nõrk ning tootjatelt ei tule instituutidele piisaval määral tuge. Seetõttu peaks põllumajandusministeerium teadusasutuste ülesannete määratlemise ja seal läbiviidavate uuringute toetamise enda kätte võtma.
Allikas : Eesti põllumajandusteaduse korralise
hindamise akt, Maaleht
