Nüüd tekib kindlasti küsimus, miks ei ole Eestis varem kasutatud päikeseenergia võimalusi.

Põhjuseid on mitu. Siiani suurim probleem olnud vähene teadlikkus selles valdkonnas. Väga lihtne on öelda, et Eestis ei ole päikest. Oleme pidanud seda müüti juba aastaid ümber lükkama – pikaajaliselt on mõõdetud päikese kiirgusenergia hulkasid ning mõõtmised näitavad, et Eesti tulemused on sarnased näiteks Poola ja Saksamaa idapoolse osaga.

Maale langeva päikese kiirgusenergia hulk on väga suur: 178 000 TW/aastas. Investeeringu tasuvusajad on lühenenud – päikesepaneelide hinnad on maailmas ajapikku langenud, suurenenud on kasutegurid, elektrihinnad on tõusnud.

Oleme rajanud Võrumaale näidisprojektina nüüdisaegse 100kW võimsusega “päikesepargi”, mis koosneb 11 tornist, millel igal on 42 päikesepaneeli. Päikesepaneelide efektiivsuse suurendamiseks kasutame nn päikesejälgijaid, mille sensorid suunavad paneele pidevalt kõige valgusküllasemate kohtade poole – selgetel ilmadel päikese, pilviste ilmadega aga hõredama pilvisusega taevaosade poole. Talvel, kui lumi maas, võivad paneelid pilvise ilmaga vaadata hoopis alla lumelt peegelduva valguse poole.

Selle pilootprojektiga soovimegi tõsta inimeste teadlikkust ja julgustada ka teisi kasutama taolisi lahendusi.

Järjest rohkem on tuntud huvi 11kW võimsusega süsteemide vastu, kuna niisuguste süsteemidega on võrguga liitumine tunduvalt lihtsam – ollakse nn mikrotootja. Kui süsteemidele lisada ka salvestusvõimalused (akupank), saab edukalt ehitada päris autonoomseid süsteeme, mis ei vaja üldse liitumisi välisvõrguga.

Talupidajatel on hulgaliselt maatükke, mida saaks igapäevase talumajapidamise kõrval kasutada ka päikeseenergia tootmiseks ja müügiks. Kuna siin kirjatükis mainitud tornid asuvad küllalt kõrgel, ei sega need igapäevast majandamist, ehk ilma naljata võib öelda: lambad saavad all vabalt ringi käia.

Sellist talunike “teise saagi” ideed on rakendatud mujal maailmas väga palju. Usun, et ka Eesti talupidajad on piisavalt nutikad ja võtavad nüüdisaegsed päikeseenergiast elektri tootmise võimalused peagi laialdaselt kasutusele.


Päikeseenergia

Ammendamatu energiaallikas

Päikeseenergia tootmise süsteemi saab rajada autonoomsena, ehk vaid konkreetse objekti vajaduste tarbeks, või üldisesse võrku ühendatud süsteemina, mille abil saab müüa ülejäävat elektrit võrguettevõttele.

Esimese variandi kõige kallimad osad – kolmandik kuni pool maksumusest – on akud. Teisel juhul moodustavad poole hinnast paneelid.

Üldistatult võib öelda, et päikesejaama rajamisel kulub ühe vati kohta 1,3–1,6 eurot.

Paneeli tootlikkuse põhiline näitaja on ränielemendi efektiivsus, s.t kui palju sellele langevast päikesekiirgusest suudetakse konventeerida elektrienergiaks. Ühekilovatine süsteem suudab toota aastas 950–1000 kWh energiat.

Kui võtta aluseks keskmise suurusega päikesejaam, siis kogemused näitavad, et 40–45% saadavast energiast kulub omatarbeks, ülejäänu suunatakse võrku.

-- Päikeseenergia on energia, mis on saadud päikesekiirguse energiast.

-- Päikeseenergia vabaneb päikesel toimuvate termotuumareaktsioonide tulemusel.

-- Ainus taastuv, tasuta tarbitav ja sisuliselt ammendamatu Maal kättesaadav energialiik.

-- Kuue minuti jooksul jõuab päikeselt maale energiahulk, mis ületab inimkonna poolt kogu olemasolu jooksul toodetud energia hulga.

-- Eesti päikselisim koht on Vilsandi saar, kus aastas on keskeltläbi 268 päikselist päeva.

-- Eestis on optimaalne paneeli suvine kalle 30–45°, talvel 60–90°.

-- Kõige rohkem päikeseenergiat toodetakse ELis Saksamaal – 6745,4 GWh aastas. Soomes 11,6 GWh, Eesti kohta näitab Eurostat 0.

-- Päikesepaneel kestab 25–50 aastat, tootjad annavad 25aastase garantii, sel ajal on seda tarvis vaid tolmust puhastada.

-- 0,6–1,2 eurot on päikesepaneeli hind ühe vati kohta.

-- Ühe vertikaalse kollektoriga 125-liitrise solaarpaagiga päikeseküttel põhinev soojaveesüsteem maksab 3348 eurot + km.

-- Väikesele majale sobiv 400liitrise solaarpaagiga küttesüsteem maksab 4500 eurot + km.

Allikad: Oy Naps Systems, OÜ Energy Smart, NASA, Eurostat