Põllumajandusministeeriumi osakonnajuhataja Mai Talvik selgitas teraviljafoorumil viljakasvatajatele veel kord rohestamise põhimõtteid ning uusi ettepanekuid selles osas.

Uues ÜPP otsetoetuse määruse eelnõus on kirjas, et 30 protsenti pindalapõhistest otsetoetustest seotakse kohustuslike keskkonnasõbralike tootmisviiside rakendamisega, mis muutuvad kohustuslikeks nõueteks, et täies mahus pindalatoetust saada. Seda nimetatakse rohestamiseks.

Kolm põhinõuet

Rohestamine eeldab, et põllumehed täidaksid kolme nõuet: kasvataksid külvikorras mitut põllumajanduskultuuri, säilitaksid püsirohumaad ning jätaksid 5 protsenti oma põldudest igal aastal harimata, hoides neid liigirikkuse kaitseks nn ökoloogilise kasutuseesmärgiga aladena.

Mai Talvik rääkis lahti viimase seisu nende nõuete rakendamisettepanekute osas.

Põllukultuuride mitmekesistamise nõue kehtib eelnõu alusel põllumajandustootjatele, kelle kasutuses oleva põllumaa suurus on üle 10 ha. Põllumaal suurusega 10−30 ha on nõue kasvatada vähemalt kahte ja põllumaal pindalaga üle 30 ha vähemalt kolme põllukultuuri.

Põllukultuur määratletakse perekonna tasemel, kuid eraldi kultuuridena käsitletakse nt suvi- ja talikultuure. Nõudest on vabastatud põllumajandustootjad, kelle maakasutusest valdava osa moodustab rohumaa, kesa või liblikõieliste kasvupind.

Püsirohumaa säilitamise kohustus on jätkuks juba praegu kehtivale nõudele. Kuigi selle nõude täitmist plaanitakse hakata jälgima iga tootja puhul eraldi, on ette nähtud erand riikidele, kus viimastel aastatel püsirohumaa pole üle 5 protsendi vähenenud (2012. a võrreldes 2005. aasta tasemega). Sellisel juhul jälgitakse püsirohumaa osakaalu riigi tasandil.

“Eestis on püsirohumaa pind aasta-aastalt suurenenud. Seega saame ilmselt jätkata jälgimist riigi tasemel,” märkis Talvik.

See vaieldav 5 protsenti

Viie protsendi põllumaa harimata jätmine ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alaks on kõige enam vaidlusi tekitanud nõue.

Nõudest on eelnõu alusel vabastatud esiteks põllumajandustootjad, kelle maakasutusest moodustab põllumaa kuni
15 ha. Teiseks vabastatakse sellest kohustusest need tootjad, kelle kogu maakasutusest 75 protsenti on rohumaa. Kolmandaks kehtiks vabastus nende kohta, kelle põllumaast moodustavad rohumaa, kesa ja liblik-
õielised kokku 75%.

Ökoloogiliste aladena võib käsitleda järgmisi alasid: kesa; terrassid; maastikuelemendid; puhverribad, mida võib niita või karjatada, kuid ei tohi kasutada väetisi ja taimekaitsevahendeid; püsikultuurid (20−250 puud ha); metsaäärsed toetusõiguslikud põllumaaribad; viinapuud järskudel nõlvadel; kiirekasvuline madalmets; talvise taimkatte alad; lämmastikku siduvad kultuurid.

Uue mõttena pakuti välja idee arvestada ka piirkonna metsasust. Rohestamist ei peaks rakendama piirkondades, kus metsamaa ja põllumaa suhe on 3:1. Piirkonnana määratletakse maa-ala, kus on põllumajandustootmiseks sarnased tingimused, millele Eestis vastab vald.

Ühe selle ettepaneku tegija, Läti esindajad on kokku arvutanud, et näiteks Lätis oleks selliseid piirkondi 26. Lisaks meile ja Lätile soovivad metsasuse koefitsienti rakendada ka Soome, Rootsi, Sloveenia ja Austria.