Kogun ühel hommikul oma aiast karbitäie tigusid. Neid on suuri ja väikesi, enamik pruunimustrilise kojaga. Üks on ilus triibuline. Kahjuks ei õnnestunud enam leida kord kaevurakmetel nähtud pikliku toruja kojaga tigu, kes nägi välja nagu lühike pruun pulk.

Kõigi tuttav kiritigu

Teod ei taha karbis püsida, kuigi sinna on neile pandud maasikaid ja naadilehti. Nad libistavad end karbiserva pidi üles ja vaatavad üle ääre, neli kombitsat õieli. Kahe alumisega käib kompimine, ülemiste otsas on mustad täpid, teo silmad.

Teo nägemine on kehvavõitu. Õiendaja aiapidaja talle nägupidi tuttavaks ei saa, sest teo silm eristab vaid valgust ja varju.

Sõidan oma “saagiga” Pärnusse. Seal määrab keskkonnaameti keskkonnahariduse spetsialist Merike Palginõmm karbis olijad enamasti kiritigudeks – on täiskasvanuid, noori ja päris pojukesi.

Kiriteod on hästi kohanevad ja laia menüüga tegelased, keda vist kõik eestlased näinud on. Veel 1960. aastatel oli kiritigu ainult Lääne-Eesti liik. Istikute vahetus ja müük ning aiapidajate tihe suhtlus on aidanud teol üle Eesti levida.

Nüüd on aiapidajad asunud tema vastu võitlusse, sest kiri­tigu on tubli riivija. Ta nimelt ei hammusta salatilehte või maasikat, vaid kraabib seda oma kareda keelega, mida nimetatakse hõõreliks.

Osa kiritigudest on helepruuni, osa peaaegu musta kehaga, ent keha värvus ongi varieeruv. Liigi määramiseks uuritakse hoopis teo koda.

Merike Palginõmm õpetab, et kojaga teo vanust määratakse koja keermete arvu ja suudme järgi. Täiskasvanud kiritigu on suudme serva ehitanud tugeva paksendi, mida nimetatakse huuleks. Teotundja rõhutab, et kiritigude huul on alati valge.

Noortel tigudel sellist huult ei ole – nende koja suudmeserv on õhuke, kuna ehitus on alles pooleli.

Palginõmm leiab aiast toodute seast ka paar põõsatigu. Nad on peaaegu kiriteo sarnased, aga koja muster näib, võrreldes kiriteo omaga, olevat ähmasem, ilusate kirjade asemel on laigud, mis tingitud läbi koja kumava keha mustrist ja värvusest.

Nabaga ja triibulised teod

“Kui põõsatigu kiriteost eristada tahta, pole koja värvus määrav. Kindel eritunnus on hoopis põõsateo naba,” räägib asjatundja.

Nabaks nimetatakse teo koja alumisel küljel olevat keermete keskpunkti – kui seal on auk, siis on teol naba, ja kui auku pole, ütlevad teadlased, et selle teo naba on suletud. Põõsateol on seal tõesti auk.

“Kui nabast juba räägime, siis Eesti looduses on olemas ka aedades vähem kohatud nabateod, kelle naba on kõige suurem. Kõrge kuhikja kojaga põõsateost erineb nabatigu sellega, et tema koda on lapikum,” räägib Merike Palginõmm.

Selle päeva reisiseltskonna ainus triibuline isend on tema sõnul samuti pigem metsa- ja põõsastike kui aialiik: “Võsa-vööttigu, kes on sinna aeda tulnud ilmselt kusagilt kõrvalt lopsaka rohelusega aladelt.”

Vöötteo kojal võib olla kuni viis tumedat vööti. Mõnikord on need kokku kasvanud üheks laiaks vöödiks või on tigu täiesti triipudeta. Nii triipude arv kui koja värvus on geneetilised.

“Kel huvi, võiks võrrelda vööttigude kodasid lopsakas taimestikus ja avamaastikul,” pakub Palginõmm. Varjulistes paikades on vöötteod nimelt triibulisemad. Kuna teod on kõigusoojased loomad, sõltub nende elu väljastpoolt tulevast energiast ja varjulisemates paikades aitavad tumedad vöödid energiat püüda.

Üle saja liigi

Laialt levinud võsa-vöötteo kõrval on meie looduses olemas teinegi triibuline, salu-vööttigu. Valgehuulelisest võsa-vöötteost eristab teda pruun huul. Salu-vööttigu on Eestisse jõudnud arvatavalt inimese abil ja teda leiab vaid piirkonniti.

Koos Eesti kõige suurema, viinamäeteoga, on kiri-, põõsa-, naba-, võsa-vööt- ja salu-vööttigu need, kes oma suurusega inimestele kõige rohkem silma hakkavad. Neid on võimalik silma järgi määrata.

Aias võib Palginõmme sõnul vahel kohata ka peaaegu läbipaistva pikliku kojaga merivaiklast ja veidi karvase kojaga karustigu.

Enamik Eesti tigusid on aga nii väikesed või nii raskesti määratavad, et eriteadmisteta ja binokulaarmikroskoobita pole midagi peale hakata. Näiteks pikliku toruja kojaga teod (need pruuni pulka meenutavad) on sulgsuulased, kelle liigi määramiseks tuleks uurida kojasuudme servas olevaid lamelle või hambaid.

“Nad on hämmastavalt ilusa kojamustriga teod, aga nende liiki on raske määrata,” räägib Palginõmm.

Veel keerulisem on tema sõnul määrata pisitigusid, kes näiteks ainult 2,5 millimeetri pikkused. Kolm niisugust pisitigu on Eestis looduskaitse all ja nad on ilmselt meie kõige väiksemad kaitsealused loomad.

Üldse kokku elab Eestis – maismaal ja vees – vähemalt 135 liiki tigusid (sealhulgas kojata teod ehk nälkjad). “Päris kindlasti ei ole kõiki meie teoliike veel üles leitud,” ütleb Palginõmm.

Kaltsiumi koondaja

Teod on huvitavad loomad, kes kõik oskavad isastena kurameerida ja emastena muneda. Kahesooline tigu võiks end ise viljastada, kuid loodus on pannud ta geneetilist materjali vahetama. Kohtudes suruvad kaks tigu teineteise suguavasse armunooled, mis hoiavad neid selleks ajaks paigal, kuni vahetatakse seemnepakikesi.

Siis minnakse laiali, et kusagile varjulisse kohta – metsakõdusse, pinnasesse, lehtede alla – poetada valged pärlisarnased munad.

Mitme nädala pärast kooruvad munadest noored teod, kellel on juba ilmale tulles olemas embrüonaalne kojaalge. Seda hakatakse ümbritsevast toidust ja keskkonnast kogu kehaga kaltsiumi kogudes kasvatama.

Kui tigu saab täiskasvanuks, on ka koda valmis. Vaid teatud juhtudel, kui see kuidagi vigastada saab, võtab tigu ette remondi ja katab tekkinud augu kinni.

Pisikeste tigude eluiga on 1–2 aastat, suurematel 5–6, isegi kümme. Nii vanaks saavad vähesed, sest enamik neist süüakse või hukkub varem.

Kui on külmad lumeta talved, võib pinnases talvituvaid tigusid hukkuda massiliselt.

Samas on teod looduse toiduahelas tähtis lüli, väga paljude teiste liikide toidu- ja kaltsiumiallikas. Otseselt sõltub tigudest laululindude pesitsus­edukus. 80% laululindude munade koorest, kaltsiumist, pärineb teokodadest.

Kui tigu sureb, kaob tühjaks jäänud koja ilus muster kiiresti. Mustrikiht koosneb orgaanilisest ainest, mille teised organismid ruttu ära kasutavad.

Oli kahtlus, et üks Pärnusse reisinud põõsatigudestki oli aeda tagasi jõudnult otsad andnud, sest loom oli kotta tõmbunud ja kojasuuet kattis imelik kiht. Selgus, et selline koja kinnikatmine on siiski niiskuselembeste tigude abinõu kuivemate aegade üleelamiseks. Autos oli tol päeval tõesti liiga kuum.


Eesti limused

- Eestis on kindlaks tehtud umbes 160 liiki limuseid, nende seas nii teod kui karbid.

- Maismaal elab 80 liiki tigusid, mageveekogudes 40 liiki tigusid ja 20 liiki karpe ning meres 15 liiki tigusid ja 8 liiki karpe.

- Looduskaitse all on ebapärlikarp ja paks jõekarp, tigudest vasakkeermene pisitigu, luha-pisitigu ja väike pisitigu.

Allikas: keskkonnaamet


Pigem tõrjuda kui mürgitada

- Aias pole soovitatav teo vastu kasutada mürkkemikaale, mis hä­vitavad ka teisi organisme ja mürk võib sattuda toidutaimedesse.

- Parema tulemuse võib anda teo tõrjumine, näiteks laia liiva­ribaga ümber köögiviljaaia. Samuti võib aidata hekk terava­maitselistest või karedalehelistest taimedest, mida tigu ei salli.

- Ärge kasvatage teole eriti maitsvaid taimesid aia servades.

- Arvestage, et aiatagune võpsik, laokil rohuhunnikud, lauajupid jms on tigude meelitajad.

- Ainuke liik, kes tuleks aias kokku korjata ja hävitada, on Pärnus ülemöödunud aastal esimest korda leitud lusitaania teetigu, kes on silmapaistvalt suur (pikkus 7–15 cm) oranžikaskollaka limaga nälkjas. See elujõuline võõrliik on väga ohtlik.

- Huvitavamad tigude vaatlusandmed tasuks koos fotoga saata ka loodusvaatluste andmebaasi http://loodusvaatlused.eelis.ee.

Allikas: keskkonnaamet