Toiduhinnad püsivad maailmas kõrgel
ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) kaubanduskomiteele esitati eelmisel nädalal globaalse toiduturu analüüs, mis kinnitab kõrgete toiduhindade püsimist.
Teraviljahinnad on küll taan-dunud 2008. aasta tippudelt, kuid püsivad kahekordsed, võrreldes 2000. aastate algusega. Sarnane on olukord ka liha, piima ja toiduõli hindadega.
Toidutootmine maailmas kasvab vähem kui eelmisel dekaadil. Samas suureneb tarbimises nõudlus eelkõige linnuliha, suhkru, taimeõli ja mõnede piimatoodete järele, peegeldades elanikkonna kasvu, linnastumist ja jõukuse suurenemist arengumaades.
Maailmaturg mõjutab ka Eestit
FAO analüüsi järgi ei ole ka Eesti turul pikemas perspektiivis oodata hindade alanemist. Nagu selgitab põllumajandusministeeriumi kaubanduse ja põllumajandussaadusi töötleva tööstuse osakonna juhataja asetäitja Ene Maadvere, on Eesti hinnatase väga suures sõltuvuses sellest, milline on hinnatase maailmaturul ning lühema või pikema aja jooksul kandub see üle siinsetele hindadele. Eriti paistab see silma nende toodete puhul, kus oleme suuremas sõltuvuses väliskaubanduse olukorrast.
Näiteks piimatoodete maailmaturu hindade langus vähendab Maadvere sõnul ka Eesti ekspordihindasid, suhkru hinnatõus maailmaturul tõstab aga Eestisse imporditava suhkru hinda, millele järgneb tarbijahindade tõus.
Vorst, juust ja munad on kallid
Hoolimata kõrgetest teraviljahindadest, saab Tallinna Keskturult kõige soodsama hinnaga leiba-saia. Peaaegu ükski sai – isegi mitte magusamad moonipalmikud – ei maksa üle 50 sendi. Keskmine hind on 45 sendi kanti.
Leivad kaaluvad rohkem, nii et nende hind tõuseb ka üle 50 sendi. Kõige suurem, 850grammine vormileib, maksab 62 senti. Ka valik on turul hea ja eelkõige just huvitav, sest müüakse väiksemate pagaritööstuste toodangut.
Lihahinnad eriti katastroofilised hetkel ei tundu. Näiteks hakkliha kilohind on 1.80–2.20. Väga ilus sea seljakarbonaad maksab 3.50. Samasse hinnaklassi jääb kogu sealiha. Tõsi küll, päritolumaad pole sellisel juhul juurde kirjutatud. Selles lihaletis, kus seisab silt “eestimaine”, on hind euro võrra kallim.
Lihalette vaadates paistab silma veel üks huvitav nähtus: suitsusingid jäävad pigem keeduvorstide, kui et suitsuvorstide hinnaklassi. Keeduvorstide hinnad algavad kolmest eurost ja jõuavad 4.30ni. Suitsusingid maksavad keskmiselt 5 eurot kilo, Eestis toodetud suitsuvorstide kilo on aga 10 euro ringis. Läti–Leedu suitsuvorstid on euro võrra odavamad.
Kuigi kohupiim võiks teoreetiliselt olla suhteliselt odav, jääb sellegi kilohind 2–3 euro kanti. Juustude hinnad algavad 4 eurost, enamik on 4–5 euro vahel, Eesti juust ja Hollandi leibjuust ka üle 5 euro kilo. Siingi on Eestis toodetu euro võrra kallim kui lõunanaabrite oma.
Piimahinna langust maailmaturul sellised juustuhinnad muidugi ei kinnita. Veel vähem kinnitab seda Hollandi juustude lett, kus kilohind ei jää enamasti alla 10 euro. Põnevad rohelised juustud maksavad aga 11.70.
