Toidukraam maksab poes liialt vähe!?
Teatavasti pole toidutööstus kunagi teab mis kõrge kasumimarginaali teenimisega hiilanud. Teisalt pole eestimaalased juba aastaid nautinud sedavõrd madalaid toidukraami hindasid kui praegu. Samas, toidutööstuse kasumlikkus viimase kahe aasta jooksul üha kukub. Tänavu esimese poolaasta jooksul kaotasid toidutööstuse sektori ettevõtted mullusega võrreldes poole oma kogukasumist – 50 miljoni euro suurune kogukasum kahanes tänavu 25 miljoni euro suuruseks.
Toorpiim siirdub piiri taha
ASi Valio Eesti tegevjuht Maido Solovjov analüüsib, et kuigi põllumeestest piimatootjad on vaatamata kriisile suutnud tootmismahu hoida viimaste aastate vältel stabiilsena, on piimalehmade arv vähenenud 99 000-lt 88 000ni, samas aga toodang on kasvanud kaheksa protsenti.
„Kriis on muutnud tootmist efektiivsemaks,” nendib Solovjov. „Toodame toorpiima 185 protsenti oma vajadusest, mis tähendab, et paljud piimatootjad on orienteeritud ekspordile. Ja nüüd on selge, et need, kes kriisi üle elasid võidavad nende arvelt, kes selles kriisis olid sunnitud tootmise lõpetama.”
Tõepoolest – piiri taha müüakse praegu kolmandik Eestimaal toodetud toorpiimast.
Solovjovi sõnul tõusevad toorpiima kokkuostuhinnad praegu kõikjal Euroopas 10–15 protsenti kuus ja see tõus peaks tema hinnangul jätkuma ka novembris. Balti riikidest on see hind kõige madalam Leedus, kõrgeim Eestis, kus praegu makstakse piima kokkuostuhinnana 25–28 senti kilogrammi eest.
„Elame justkui uue buumieelses ajas. Pärast kvootide kaotamist, kui igaüks võis toota palju tahab, muutusid varumishinnad väga hüplikuks,” kirjeldab Maido Solovjov. „Hinnalage keegi muidugi ei tea.”
Solovjovi sõnul ei jää tulemata piimatoodete hinnatõus ka jaemüügis. Kuigi viimase aasta madalad hinnad kogu Euroopas on kaasa toonud selle, et importtoodang hakkab meie poodide piimakraamiriiulitel võimust võtma.
„Piimasektor kannatab alainvesteeringute käes. See on majandusliku madalseisu tagajärg,” iseloomustab Maido Solovjov. „Iseäranis pärast Venemaa majandusembargot konkureerivad kõik kõigiga ja see konkurents üha tiheneb. Ning ilmselt viib see ettevõtete arvu vähenemiseni.”
Eesti alustas sigade sisseostmist
Atria Eesti tegevdirektor Olle Horm kinnitab, et konsolideerumine toimub ka lihatööstuses – kui 2004. aastal enne Eesti ühinemist Euroopa Liiduga oli meil umbes 300 lihatööstust, siis nüüd on neid koos väikeste talutootjatega 50–60. Samas – 90 protsenti sektori kogukäibest annavad viis suuremat ettevõtet.
„Kui statistilisi arve vaadata, on lihatööstuses justkui kõik hästi – müügitulu püsib stabiilne, kasumit teenitakse ka. Aga murelikuks teeb asjaolu, et tapamahud langevad, viimase poolaasta vältel on langus olnud kaheksa protsenti ja selle järelmõjuna väheneb ka eksport,” kirjeldab Horm olukorda lihatööstuses. „Selleni on viinud ennekõike seakatk ja Euroopas valitsev ületootmine. Sigade arv on järsult vähenenud ja elu näitab, et väheneb edasi.”
Olle Horm möönab, et läbi ajaloo pole Eestisse kunagi elussigu sisse toodud, kuid nüüd, viimase aasta jooksul, on imporditud sigade arv tõusnud 24 000ni.
Liha ja lihatoodete ekspordikäive oli tänavu kolme kuuga 16,6 miljonit eurot, mis varasema aastaga vähenes 9,8%, imporditi 27,1 miljoni euro väärtuses liha ja lihatooteid, impordikäive kasvas 6,7%. Eesti sealihaga isevarustatuse tase on kukkunud 80 protsendi kanti.
„Nüüdseks on Euroopas sealiha ületootmine jäänud ajalukku,” kinnitab Horm.
Veel üks ajastu märk lihatootmises on Hormi sõnul tõsiasi, et lihatootjad siirduvad ka ise tööstusse. Näiteks Vastse-Kuuste ja Rey lihatööstused ostsid endale just lihatootjad.
Aktsiisitõusu peab peatama
Olvi Gruppi kuuluva ASi A. Le Coq äridirektor Peep Akkel märgib, et joogitööstuses hakkavad üha enam tooni andma väikeettevõtted, kuigi kogukäibest annavad nad heal juhul vaid kümnendiku. Siiski mõjutavad need ettevõtted suurfirmasid, sest ka viimased peavad üha enam keskenduma väikepartiide tootmisele, mis on omahinnalt loomulikult kallimad masstootmisega võrreldes.
Kõigis tootegruppides on joogitööstust tabanud viimastel aastatel langus, ainsana on kerkinud joogivee tootmine ja müük. Kõige suurem kukkumine toimus kangete alkohoolsete jookide müügikäibes – 16 protsenti võrreldes eelmise aastaga.
„Eestis ma tunnetan, et noorem rahvas ei joo alkohoolseid jooke nii palju, kui meil ühiskonnas üldiselt arvatakse,” ütleb Akkel.
Aktsiisitõus, mis järgmisel aastal küünib kümne protsendini, hirmutab joogitööstureid. Teada on, et ka Lätis tõuseb aktsiisimäär 2017. aastal 7%, aga ikkagi jääb see meie tõusule alla ja hinnavahe poodides selle tõttu üha süveneb.
Akkel leiab, et maksude tõstmisega peagi enam riigikassat täita ei õnnestu. „See ei täida enam oma algset eesmärki ja maksude tõstmisega tuleks mõneks ajaks pidurit tõmmata,” märgib ta. „Sellega me kaotame konkurentsis, sest sisendid kallinevad pikaajalise trendina niikuinii – suhkur, teravili, pakkematerjalid.”
Leivapäts pole enam hinnas
ASi Leibur juhatuse esimees Asso Lankots kinnitab, et ekspordi osa on pagaritööstuses nagunii väike, mistõttu pole viimase aja toidukaubandust mõjutanud poliitilised tegurid Leiburit kuigivõrd puudutanud. Üldiselt hindab ta pagaritööstuse turgu aga veel mitte kuigi küpseks, sest meil annavad paar suuremat leiva-saiatootjat sektori kogukäibest vaid 67%, naaberriikides aga juba 80%.
Viimase aja suuremaks saavutuseks peab Lankots suuremate pagaritööstuste vahelist kokkulepet, mille kohaselt täisteratooteks võib nimetada vaid sellist toodet, mille täisterasisaldus on vähemalt 50%.
„Leivapäts klassikalises mõistes ei müü juba mõnda aega. Maad võtab nn võileivandus – väikesed tooted, mida viljeleb urbanistlik elustiil,” selgitab Lankots. „Selle suundumusega peavad tootjad kaasa minema.”
