Maamajandus

Tomati ABC kodukasvuhoones

 (1)

Tomati ABC kodukasvuhoones
Kuni õienuppude moodustumiseni vajavad tomatid palju lämmastikku, viljade valmimise ajal aga suurel hulgal kaaliumi. Mahedalt kasvatades kastke nõgeseleotisega.Foto: Sven Arbet

Selleks et tomatitaim kasvaks elujõuline
ja haigustele vastupidav, tuleb seda õigesti väetada. Kasvamise ajal vajab tomat ka lisaväetamist.

Tomatit on lihtne kasvatada igas koduaias. Seda saab teha nii kasvuhoones kui ka avamaal. Suure ja kvaliteetse saagi saame alati siiski kasvuhoonest. Rikkaliku saagi tagab küllaldane ja õigeaegne väetamine ning taimehaigustest põhjustatud võimalikult väike kahju.

Vajab väetamist

Tomat vajab kasvamiseks suurel hulgal toitaineid. Kuna kasvuhoones on kasv intensiivne, tuleb taimi pidevalt jälgida, et vajadusel neid õigel ajal väetisega turgutada. Üks kindel märk, et taim vajab väetamist, on see, kui taime latv muutub peenikeseks ja ladvalehed on heledamad rohelised võrreldes taime ülejäänud lehestiku värvusega.

Oluline on teada, et tomatitaimed vajavad palju lämmastikku tõusmetest õienuppude moodustumiseni, samuti õitsemise alguses. Viljade moodustumise ja peamisel saagikandeperioodil vajab tomat suurel hulgal kaaliumi ja mikroelementidest enim magneesiumi.

Tomati elujõulisuse ja korraliku saagi tagab õhu- ja toitaineterikas kasvusubstraat. Üldiselt jääb rikkaliku saagi saamiseks väheseks nendest toitainetest, mis kevadel mulda oleme andnud. Seetõttu vajab tomat kasvamise ajal tavaliselt lisaväetamist.

Järgnevalt kirjeldame mõnda võimalust tomatitaimede väetamiseks sõltuvalt kasvusubstraadist ja kasvatusviisist (tava või mahe). Esimene variant on kõige lihtsam ja töökindlam.

Kasvatamine mullas, mida väetatakse (veise)sõnnikuga, mis kaevatakse mulda sügisel. Kevadel võib kasutada ainult kõdusõnnikut. Piisav kogus sõnnikut on 6 kg m²-le. Sellisel viisil kasvatades vajavad taimed veel lisaks tavaliselt kolm korda väetamist, mida võib teha mineraalväetistega.

Esimest korda pannakse väetist istutuseelselt, milleks sobib näiteks väetis lämmastikust (N), fosforist (P) ja kaaliumist (K) vahekorraga 11:8:23 + mikroelemendid. Teine väetamine tehakse tavaliselt kaks-kolm nädalat pärast taimede kasvuhoonesse istutamist lämmastikväetisega, milleks sobib ammooniumnitraat (NH4NO3). Kolmas väetamine tehakse juuli keskpaigas, kui taimed hakkavad peamist saaki andma. Kasutatakse kaaliumirikast väetist, hästi sobib näiteks kaaliumnitraat (KNO3).

Kui tahetakse kasutada ainult looduslikku päritolu väetist, võib pealtväetamiseks suure eduga kasutada näiteks kõrvenõgesest valmistatud leotist ehk virtsa, mida tarvitatakse lahjendusega vahekorras 1:5. Lahusega kastmist alustatakse kaks nädalat pärast istutamist ja kastetakse kahenädalaste vahedega kuni viis korda, kasutades igal korral 1–2 liitrit lahust taime kohta. Sõnniku kasutamise korral võib samal mullal tomatit kasvatada (vastavalt olukorrale) kümmekond ja rohkem aastat.

Kasvatamine mullas, mida väetatakse kompostiga. See viis annab samaväärse tulemuse nagu eelmine variant. Parim kompost saadakse sõnniku baasil. Pealtväetamine toimub sarnase skeemiga kui esimeses variandis. Komposti kasutades võib samas mullas tomatit kasvatada aastaid.

Kasvatamine turba baasil valmistatud substraadis. See variant võib osutuda keeruliseks, sest valmis turbasegud ei ole alati sobivad tomati kasvuks isegi siis, kui kotil olev reklaam seda lubab. Sageli on valmissegudes tomati kasvatamiseks ebasobiv toitainete tasakaal, mida on taimede kasvatamise käigus raske korrigeerida ja seetõttu võib esineda mitmesuguseid kasvuhäireid.

Parima tulemuse saame ise turbasegu valmistades, lisades m³ turba kohta 7 kg dolomiidijahu (turba neutraliseerimiseks) ja 2 kg turba üldväetist (näiteks PeatCare 11-24-24).

Parima tulemuse annab turbasubstraadil kasvatamine, kui taimi pidevalt (iganädalaselt) väetatakse spetsiaalsete veeslahustuvate täisväetistega. Kasvu esimeses pooles lämmastikurikkama väetisega (Ferticare 18-11-24) ja alates viljakandeperioodist kaaliumirikka väetisega (Ferticare 6-14-30). Parim on, kui turbasubstraati vahetatakse välja igal aastal või üle aasta.

Haiguste vähendamine

Taimehaigusi on koduaias tomatitel lihtne kontrolli all hoida, kui luua selline kasvukeskkond, mis takistab haiguste levikut või hoiab haigused minimaalsel tasemel nii, et saak oluliselt ei vähene. Haigusi aitavad vähendada järgmised võtted:

-taimi mitte üle väetada;

-tomatit kasvatada mullas ja väetamiseks kasutada sõnnikut;

-tagada kasvuhoones võimalikult hea ventilatsioon ja taimi mitte liiga tihedalt istutada;

-soovitatav on kasutada igal aastal uut kilet ja uut sidumisnööri;

-korjata ära haigestunud taimeosad (eriti hahkhallituse ja lehemädaniku puhul);

-korjata kasvuhoonest alati ära kõik haiged viljad ja viia välja;

-eemaldada külgvõrseid iga nädal;

-hoida mullapind kuiv (selleks on mitmeid kastmisviise, näiteks saab kasutada kilemultši all paiknevat tilkkastmissüsteemi või mullas paiknevaid drenaažitorusid);

-kasta regulaarselt (parim aeg on hommik või hommikupoolik; tavalisel mullapinna kastmisel õhtul saavad alumised lehed märjaks ega kuiva enne hommikut; kastmine suurendab õhuniiskust, mis püsib kõrge hommikuni);

-kasta 1–2 korda nädalas, ainult väga kuumal ajal sagedamini;

-sügisel pärast taimede kasvuhoonest välja viimist koristada kõik varisenud taimeosad ja mahakukkunud haiged viljad.

Edasi mõnest enamlevinud tomatihaigusest ja nendega toime tulekust. Koduaia kõige levinum tomatihaigus on hahkhallitus (Botrytis cinerea), mis kahjustab kõiki taimeosi. Seda haigust esineb pea igal aastal – olenevalt suve ilmastikust kas vähemal või suuremal määral.

Lehtedele tekivad pruunid laigud, lehed võivad üleni pruuniks muutuda, võtavad rippuva asendi. Viljadel on pehme vesine mädanik. Hahkhallitus levib kõrge õhuniiskusega (üle 80%) keskkonnas. Selline olukord esineb alati sadude ajal või uduse ilmaga. Kui sadu lõpeb või udu hajub, langeb õhuniiskus kasvuhoones ohtlikust piirist madalamale. Lisaks sajule ja udule tõuseb õhuniiskus kõrgele ka päikesetõusu järel, kui oleme ööseks tuulutusluugid ja uksed sulgenud ega ole neid veel avada jõudnud. Südasuvel tõuseb õhuniiskus üle 80% juba öösel pärast kella nelja (päikesetõusu järel).

Et sellist ebasoodsat olukorda vältida, peaks tuulutusluugid avama hommikul päikesetõusu ajal, või veelgi parem, need ööpäev läbi lahti hoidma. Sügisel septembris on välisõhus tavaliselt öösiti palju õhuniiskust. Seetõttu on hea, kui ka veel siis hoiame tuulutusavad ja uksed ööpäev ringi avatuna (juhul kui öökülma tulemas ei ole). Selline tuulutamine hoiab tomatitaimed pidevalt kuivad ja see takistab hahkhallituse arengut.

Teine enamlevinud tomatihaigus kodukasvuhoones on tomati-pruunmädanik ja -lehemädanik, mis tuleb tomatitaimedele lähikonnas kasvavalt kartulilt. Nakkusoht on väiksem, kui paneme kartuli kasvuhoone vahetust lähedusest kaugemale kasvama.

Pruunmädanik esineb viljadel, need muutuvad pruuniks, aga on kõvad. Lehtedele tulevad tüüpilised vesised hallikasrohelised laigud nagu kartuli lehtedelegi. Ka tomati-pruunmädaniku ja -lehemädaniku kahjustust aitab vähendada kasvuhoone ööpäevaringne tuulutamine.

Taimede lehti võib kahjustada alates õitsemisfaasist tomati-ruugehallitus. Lehtedele tekivad ümmargused või ebakorrapärased rohekaskollased laigud. Lehe alumisel küljel on laigu kohal eostest ja eoskandjatest moodustunud hallikaspruun kirme.

Kui õhuniiskus on üle 85% ja kogu ööpäeva on väga soe, võib haigus levida kõikidele lehtedele. Eriti agressiivne on ruugehallitus olnud kuumadel suvedel.

Ruugehallitust saame täielikult vältida, kui valime kasvatamiseks selle haiguse suhtes mittevastuvõtliku sordi. Ruugehallitusse nakatuvad ainult haigusele vastuvõtlikud sordid, kuid mitte igal aastal. Kui suvi on parajalt soe ja kuivapoolne, siis seda haigust hästituulutatud kasvuhoones ei esine. Ruugehallitust saame vähendada või päriselt vältida vastuvõtlikel sortidel kasvuhoone suvise ööpäevaringse tuulutamisega.

Üks väheseid viirushaigusi, mis võib meie tavalistes koduaia kasvuhoonetes aeg-ajalt ette tulla, on tubaka-mosaiikviirus (TMV). See haigus võib taimedel ootamatult ilmneda, kui on just äsja alustatud saagi korjamisega ja taimed on vilju täis.

Nakatunud taimed jäävad naabruses olevatest tervetest taimedest kasvus maha, on lühemad. Taime varrele moodustuvad mustad piki-triibud. Ladvaosa peeneneb ja lehed muutuvad kitsaks, moonduvad. Vilju moodustub juurde vähe ja viljad jäävad väikeseks. Valmivate viljade pind muutub krobeliseks ja värvumine on ebaühtlane. Viirus levib haige taime mahla ülekandumisel tervele taimele. Kõige suurem TMV levitaja on meil tubakat suitsetav inimene, kes võib nakatada taimi ka siis, kui ta hetkel ei suitseta.

Tomatihaigustest ja väetamisest võib lisaks lugeda artikli autori kirjutatud raamatust “Maalehe tomatiraamat”, mis ilmus käesoleval aastal.

Ruugehallituse esimene tundemärk on kollased laigud lehtedel. repro


Pruunmädanik saab alguse kartuli lehtedelt. repro


Hahkhallituse kahjustusega leht jääb rippuvasse asendisse. repro

Maalehe aastaraamat – asendamatu abiline!
Tellida saab siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare