Toomas Kevvai: Eesti põllumajandus on tugevatel jalgadel

 (5)
VESTLUSRING
Foto: Karin Kaljuläte

Millises seisus oli Eesti põllumajandus kümne aasta eest enne Euroopa Liitu astumist, kui kaugele oleme jõudnud praeguseks ning miks peavad põllumehed tegema senisest enam koostööd? – Eesti põllumajanduspoliitika arhitekt Toomas Kevvai kinnitusel on meie põllumajandus Euroopas hästi hakkama saanud.

Põllumajandusministeeriumi asekantsler Toomas Kevvail on tänavu tähistada kaks olulist tähtpäeva – täitus 50 eluaastat ja 20 aastat põllumajandusministeeriumis. Ministeeriumis alustas ta maamajanduse osakonna nõunikuna, alates 1997. aastast töötab ta asekantslerina ja on seisnud Eesti põllumajanduse eest astumisel Euroopa Liitu ning vedanud kolme maaelu arengukava (MAK) tegemist, sealhulgas SAPARDi programmi rakendamist Eestis.

„Põllumajanduspoliitikas sain käe valgeks 1997. aastal, kui hakati koostama kapitalitoetuse skeemi. Aasta hiljem tulid Eestis esimesed otsetoetused piimalehmapidajatele ja teraviljakasvatajatele,“ meenutab praegu toiduohutuse ning teaduse ja arenduse asekantslerina töötav Kevvai. „Euroopa Liiduga liitumise eel olin Eesti läbirääkimistiimi liige ja vastutasin põllumajandusteemade eest.“

Esimesed rahamahukad põllumajanduspoliitilised meetmed tulidki Eestis päevakavva Euroopa Liiduga liitumiseks valmistumisel.

Kui palju otsustas ära Brüssel ja kui palju üldse sai väikeriik läbirääkimistel kaasa rääkida?

Seotud lood:

Kuna Euroopa Liidul on ühine seadusandlus, ei räägitud mõistagi kõike otsast peale läbi. Enamik Euroopa Liidu seadusandlusest tuli otse üle võtta, sest ühisturg ei toimiks, kui igale riigile tehtaks palju erandeid.

Mida sai otsetoetuste puhul „kaubelda“?

Kui toetuste taseme arvutamisel oleks lähtutud aastate 1995−1999 (referentsperiood – toim.) Eesti põllumajanduse tootmismahtudest, siis olnuks toetused kokkulepitust tõenäoliselt vähemalt 25% madalamad.

Saime läbirääkimiste laua taga Eestile mitmeid võite. Kuigi lihaveiste arv oli toona olematu, saime toetuse umbes 13 000 lihaveisele. Lambaid oli mõni tuhat, toetusõiguse saime 47 000 loomale. Kõige raskem oli piimakvoodiga. Kui oleks jäänud kehtima esialgne pakkumine, oleks meie kvoot olnud „lõhki“ juba aasta-paar pärast liitumist. Saime aga läbirääkimistel hea tulemuse – alles kümme aastat pärast liitumist ja tugevaid investeeringuid piimatootmisesse on meil tekkinud „oht“ jõuda piimakvoodi tasemeni (692 926 049 kg – toim.).

Esimesed kolm aastat keskendusid läbirääkimised sellele, kuidas viia meie põllumajandus Euroopa Liidu nõuetega vastavusse. See oli suur töö, sest tuli harmoniseerida seadusandlus, arendada välja toidujärelevalvesüsteem ja kõige suurem töö tuli teha põllumajandustootjatel ja töötlejatel, kes pidid oma tootmised viima vastavusse Euroopa Liidu nõuetega.

Nõuete ülevõtmine ei olnudki nii lihtne, sest paljud teemad – näiteks loomade heaolu – polnud meie ühiskonnas tollal veel olulised. Tavaliselt on ju pigem nii, et ühiskonnas tekib probleem ja seda hakatakse lahendama, liitumisel tulid mõned lahendused juba enne probleemi tekkimist. Kui need regulatsioonid üle võtsime, siis reageeris avalikkus neile mõnikord negatiivselt ja naeruvääristavalt. See mõjutas ka suhtumist Euroopa Liitu.

Tagantjärgi vaadates polnud me paljude teemade käsitlemiseks lihtsalt küpsed. Praeguseks on näiteks loomade heaolu, toidukoostis või toiduhügieen juba kõigile arusaadavamad küsimused. Ühiskond on lihtsalt rohkem valmis saanud.

Niisiis, tagasi vaadates võib jääda läbirääkimiste tulemustega ikkagi rahule …

Meil ei ole läbirääkimiste tulemuste puhul midagi häbeneda. Paljud pole seni saanud aru, et ühtse pindalatoetuse tase iseloomustas ühe või teise riigi põllumajanduse intensiivsust referentsperioodil – kui palju siis toodeti. Otse- või pindalatoetuste mõte oli kompenseerida põllumeestele Euroopa Liidu siseturuhindade langemisest tekkinud kahju ja mõistagi oli kompensatsioon kõrgem nendes riikides, kus olid suuremad saagid ja rohkem loomi hektari kohta. Nii pole õige väita, et uusi liikmesriike on koheldud erakordselt halvasti.

Loe veel

Suured otsetoetuste vahed on ka vanade liikmesriikide vahel. Eesti, Läti ja Leedu, aga ka Bulgaaria ja Rumeenia, madal ühtne pindalatoetus peegeldab äärmiselt ekstensiivset tootmist, mis meil toona oli. Tihti unustatakse, et liitumise eel oli meil reaalselt kasutuses natuke üle 500 000 ha maad, tohutult oli umbrohuvälju ja võsastuvaid alasid. See on praeguseks kadunud ja haritava maa pind on jõudnud 950 000 hektarini ja jäätmaad näeb harva.

Rääkides läbirääkimistest tuuakse näiteks peamiselt otsetoetusi. Neid on muidugi lihtne võrrelda, aga arvestama peab ka maaelu arengukava vahendid. Seal on Eesti toetused on mitmest vanastki liikmesriigist kõrgemad. Just see on aidanud meil teha suuremaid investeeringuid põllumajandusse, mis on toonud kaasa tootlikkuse kasvu.

Rääkides Eesti põllumajanduse arengutest pärast liitumist. Mida esile tõstate?

Kui aastatel 1990−2000 haritava maa pind, lehmade arv, piima- ja lihatootmine vähenes, siis nüüd on need trendid saanud vastupidise suuna. Suurenenud on piimatootmine, käima on saadud veiselihatootmine ja meist on saanud ka teravilja eksportiv riik. Eesti põllumajandus on praeguseks päris tugevatel jalgadel.

1990. aastatel oli põllumajandusel nigel maine. Küll ei tahetud, et me oleks „agraarmaa“, küll arvati, et kui põllumajandus majandusharuna kaob, siis pole suurt probleemi. Liitumine tekitas võimaluse suurteks investeeringuteks põllumajandusse ja need on andnud ka korralikke tulemusi. Praegu näevad isegi pangad põllumajandust ja toidutootmist väga perspektiivikana. Meie toidutootmisest saab rääkida juba ekspordivõtmes, see on suur asi.

Kuidas peegelduvad ühiskonna areng ja hoiakud erinevates maaelu arengukavades? Kui palju üldse siseriiklikud prioriteedid maaelu arengukava määravad?

Kindlasti määravad. Kui otsetoetused tagavad põllumajanduse toimimise põhitasandil, siis maaelu arengukavade vahendid peavad seda suunama. SAPARDi abiga tehti baasinvesteeringud, et meie põllumajandus ja toidutööstus suudaks täita Euroopa Liidu nõudeid.

2004−2006 maaelu arenguks suunatud toetused olid suuresti investeeringuaugu täitmiseks, aga algatati ka ulatuslik keskkonnaprogramm ja toetati kohalikku arengut. Aastate 2007−2013 MAKi puhul oli üheks suureks sisuliseks muutuseks LEADERi lähenemise lisamine. Selle mõte on anda teatud fondi osa üle otsustusõigus kohalikule tasandile.

LEADERi üks positiivne tulemus ongi see, et maapiirkondade inimesed, kes omavahel varem koostööd palju ei teinud, on hakanud ühiste eesmärkide nimel tegutsema. See on oluline. Viimastel aastatel on LEADER hakanud üha rohkem panustama ka töökohtade loomisele ja kohaliku toidukultuuri edendamisele.

Maaelu arengu vahendeid tuleks kasutada seal, kus on vaja tõukejõudu – arendada struktuurid elujõuliseks. Kui elujõulisus on saavutatud, toimitakse omadel jalgadel edasi. Miskipärast on vahel raske selgitada, et põllumajandustootmise kõrval on teisigi valdkondi, mis vajavad tõuget. Aga keskkonnameetmed, bioenergia, innovatsioon ja mitmed spetsiifilised investeeringud jäävad muidugi ka edukatele ettevõtetele asjakohaseks.

Hea, et uues MAKis on pööratud senisest rohkem tähelepanu teadusele, arendusele ja innovatsioonile, ehk siis „ajudele“. Seda on vaja, sest paljud põllumehed on jõudnud oma arengus staadiumisse, kus enam moodsa tehnoloogia lihtsa rakendamisega arenguhüpet ei saavuta, on vaja tippnõustamist.

Kuigi arengukavade vahenditest on aastate jooksul renoveeritud või juurde ehitatud sadu uusi lautu ning võetud kasutusele uut tehnoloogiat, siis investeeringuvajadus on ettevõtetes seni alles. Seda üritame ka uues arengukavas lahendada.

Kuidas on arenenud maal ettevõtluse mitmekesistamine ja mis saab edasi?

MAKi üks roll on aidata luua uusi töökohti, mis kaovad koos muutustega põllumajanduses. Rohkem on vaja pöörata tähelepanu lühikesele tarneahelale ja koostööle põllumajandusettevõtjate seas. Oluline on tootjate vahel suurema koostöö tekkimine, ühine turustamine ja ladustamine, nagu see on edukalt toiminud kalanduses. Näiteks väiksemad saavad luua ühiselt sidemeid toitlustusasutustega või töödelda ja turustada oma toodangut ise. Suuremad tootjad peaksid ka seljad kokku panema ka ja astuma sammu edasi, et sõltuda vähem turujõududest, mida nad ise mõjutada ei saa.

Kui kümme aastat tagasi oli mõistetav, et ühistegevus ja koostöö tõi paljudele silme ette kolhoosid, siis nüüd võiks sellest hoiakust üle saada. Põllumajandustootjate, ja mitte ainult väikeste, edu võti on koostöö. Põllumajandustootjad peavad jõudma ise turule nii lähedale kui võimalik ja saama rohkem tulu turult, mitte toetustest.

Teie hinnangul tuleks siis MAKi kaudu toetada maaelu laiemalt, mitte ainult põllumajandust? 

Maaelu areng ei saa tugineda ainult nn maaelu arengukava vahenditele. Tegelikult on vastava fondi nimetus otsetõlkes põllumajanduse fond maaelu arenguks. Seega fookuses on põllumajandus ja sellega seonduv. Muidugi peab MAK tegelema põllumajanduse kõrval vähemalt sellega, et tekitada põllumajanduses kadunud töökohtade asemel uusi mittepõllumajanduslikke – kompenseerima seda, mida põllumajanduse efektiivsemaks muutumine kaasa toob.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare