Toomas Kevvai: põllumajandus on tugevatel jalgadel
Tänavu juunis täitus põllumajandusministeeriumi asekantsler Toomas Kevvail 50 eluaastat ja 20 aastat põllumajandusministeeriumis. Ministeeriumis alustas ta tööd maamajanduse osakonna nõunikuna, alates 1997. aastast töötab asekantslerina, on seisnud Eesti põllumajanduse eest astumisel Euroopa Liitu ning vedanud eest kolme maaelu arengukava (MAK), sealhulgas SAPARDi programmi rakendamist Eestis.
“Käe sain põllumajanduspoliitikas valgeks 1997. aastal, kui Eestis hakati koostama kapitalitoetuse skeemi. 1998 rakendati Eestis esimesed otsetoetused piimalehmapidajatele ja teraviljakasvatajatele,” meenutab praegu toiduohutuse ning teaduse ja arenduse asekantslerina töötav Kevvai. “Euroopa Liiduga liitumise eel olin Eesti läbirääkimistiimi liige, vastutades põllumajanduse eest.”
Kevvai sõnul oli enne seda Eesti põllumajanduspoliitika üsna õhuke, esimesed põllumajanduspoliitilised meetmed olidki ettevalmistuseks Euroopa Liitu astumisel.
Kui palju otsustas ära Brüssel ja kui palju üldse sai väikeriik läbirääkimistel kaasa kõnelda?
Kuna Euroopa Liidul on ühine seadusandlus, ei räägitud kõike otsast peale läbi, 99,9% Euroopa Liidu seadusandlusest tuli otse üle võtta, sest ühisturg ei saa toimida, kui iga riik rakendab seadusi erinevalt.
Mida sai otsetoetuste puhul “kaubelda”?
Kui oleks võetud otse aastate 1995–1999 (referentsperiood – toim) Eesti põllumajanduse näitajate põhjal, olnuks toetuste tase kokkulepitust tõenäoliselt vähemalt 25% madalam. Saime siiski läbirääkimiste tulemusena “kingitusi” ka.
Näiteks oli Eestis sel ajal lihaveiste arv pea olematu, aga saime toetuse umbes 13 000 lihaveisele. Lambaid oli mõni tuhat, toetusõiguse saime 47 000 loomale. Kõige raskem oli piimakvoodiga, sest liitumas oli kümme riiki, konkurents oli tihe ja komisjonil äärmiselt raske teha erandeid. Nüüd kui oleme kümme aastat olnud Euroopa Liidu liige ja investeerinud piimatootmisse päris palju, on meil “oht” jõuda piimakvoodi tasemele (692 926 049 kg – toim) Juhul kui oleks jäänud kehtima komisjoni esialgne pakkumine, olnuks kvoot lõhki juba 2006. aastast.
Läbirääkimiste esimesed kolm aastat keskendusid sisuliselt ELi nõuetele. Toetused, millest nüüd palju räägitakse, oli läbirääkimistel väga lühike etapp, mõni kuu. Seadusandluse ülevõtmine oli meile teatud mõttes ühiskondlik hüpe. Oleks ju loogiline, kui ühiskonnas on probleem ja selle lahendamiseks tehakse seadus, aga mitmed teemad ei olnud toona meie jaoks probleem, ja kui võtsime need üle, reageeris ühiskond neile negatiivselt. See mõjutas ka suhtumist ELi.
Niisiis, tagasi vaadates võib läbirääkimiste tulemustega ikkagi rahule jääda…
Meil ei ole läbirääkimiste tulemuste puhul midagi häbeneda. Paljudele on jäänud siiani ebaselgeks, et ühtse pindalatoetuse tase iseloomustas ühe või teise riigi põllumajanduse intensiivsust referentsperioodil – kui palju siis toodeti. Otsetoetuste mõte oli kompenseerida põllumeestele ELi siseturuhindade langemisest tekkinud kahju, ja mõistagi oli kompensatsioon kõrgem riikides, kus olid suuremad saagid ning rohkem loomi hektari kohta. Pole päris õige väita, et uusi liikmesriike on koheldud erakordselt halvasti.
Räägime Eesti põllumajanduse arengutest pärast liitumist. Mida esile tõstate?
Aastate 1990–2000 trendid – haritava pinna, lehmade arvu, piima- ja lihatootmise vähenemine – on saanud vastupidise suuna, suurenenud on piimatootmine, veiselihatootmine, mida enne praktiliselt polnudki, lammaste arv… Oleme teravilja eksportijad… Eesti põllumajandus on praeguseks päris tugevatel jalgadel. Olen arvestanud, et väljaspool Euroopa Liitu olnuks 2014. aastaks Eesti põllumajandus nullilähedane.
1990. aastatel oli põllumajandusel Eesti kui noore riigi jaoks negatiivne maine, kostis seisukohti, et “me ei ole ju agraarmaa” või siis et “põllumajandus on äri nagu iga teinegi”. Pärast liitumist on hakatud põllumajandusse suhtuma hoopis teistmoodi, nüüd on põllumajandus tunnustatud osa Eesti majandusest.
Kuidas peegelduvad ühiskonna areng ja hoiakud maaelu arengukavades?
Arengukavad on kindlasti muutunud, SAPARD pidi tagama põllumajandusele mingidki baasinvesteeringud ja toetama põllumajandust Euroopa Liidu nõuete täitmisel. Oluline oli see, et saime esimese kogemuse ELi vahendite rakendamisel. Raha oli võrreldes praeguse MAKi eelarvega vähe, aga selle jagamine andis väärtusliku kogemuse nii taotlejatele kui administratsioonile.
Kui sai käidud SAPARDit mööda Eestit tutvustamas, oli ühe põllumehe reaktsioon selline, mida ei kujuta praegu ettegi: no nii, Euroopa sunnib nüüd meile seda SAPARDit peale, käsib meil kombaini osta, ja pool peame veel ise ka maksma.
MAK 2004–2006 oli suuresti suunatud investeeringuaugu täitmiseks, teatud määral on seda ka uus MAK. Raporteerime küll, et lõppenud perioodi rahaga on renoveeritud või juurde ehitatud sadu uusi lautu jne, aga investeeringuvajadust on ettevõtetes siiani. Aastate 2007–2013 MAKi puhul oli suur sisuline muutus LEADERi lisamine. Selle mõte on anda teatud fondi osa üle otsustusõigus kohalikule tasandile.
Vahel kiputakse LEADERit pidama külakiikede programmiks. Küsimus ei ole niivõrd selles, kas kiiged on üldse vajalikud, oluline on, et kohalikud inimesed saavad kasutada toetusraha vastavalt oma vajadustele. LEADERi üks positiivseid tulemusi ongi see, et inimesed, kes varem omavahel palju ei suhelnud, on hakanud ühise eesmärgi nimel sidemeid arendama – nad on sunnitud koos mõtlema.
Hea, et uues MAKis on senisest rohkem tähelepanu pööratud teadusele, arendusele ja innovatsioonile ehk siis ajudele. Seda on vaja, sest paljud põllumehed on jõudnud oma arengus staadiumisse, kus moodsa tehnoloogia lihtsa rakendamisega enam arenguhüpet ei saavuta, on vaja tippnõustamist.
Kuidas on maal arenenud ettevõtluse mitmekesistamine ja mis saab edasi?
MAKi üks roll on aidata luua uusi töökohti, mis kaovad koos muutustega põllumajanduses. Rohkem on vaja pöörata tähelepanu lühikesele tarneahelale ja koostööle põllumajandusettevõtjate seas.
Oluline on, et tootjate vahel tekiks suurem koostöö, ühine turustamine ja ladustamine, nagu see on edukalt toiminud kalanduses. Väiksemad saavad luua ühiselt sidemeid toitlustusasutustega või töödelda ja turustada oma toodangut ise. Suuremad tootjad peaksid ka seljad kokku panema ja astuma sammu edasi, et vähem sõltuda turujõududest, mida nad ise mõjutada ei saa.
Teie hinnangul tuleks siis MAKi kaudu toetada maaelu laiemalt, mitte ainult põllumajandust?
Maaelu areng ei saa tugineda ainult MAKile, mida rahastatakse maaelu arengu fondist. See nimi on mingis mõttes õnnetus, sest inglise keelest tõlgituna on ta “põllumajanduse fond maaelu arenguks” – see selgitab, et fookuses on põllumajandus ja sellega seonduv, aga MAK peaks tegelema põllumajanduse kõrval vähemalt sellega, et tekitada põllumajanduses kadunud töökohtade asemele uusi mittepõllumajanduslikke – kompenseerima seda, mida põllumajanduse efektiivsemaks muutumine kaasa toob. Väljapoole põllumajandust ei ole ka uues MAKis ette nähtud liiga palju.
