Tõotab taas tulla hea kartulimardika-aasta
Oleme juba aastaid jälginud kartulimardika elu Eesti Maaülikooli spetsiaalselt rajatud mahe- ja tavaviljeluse katsepõldudel. Mardikal läheb aasta-aastalt aina paremini.
On küll olnud väikesi tagasilööke, kuid populatsioon tervikuna pole enam ammu ohtu sattunud, niivõrd hea on olnud nende kohastumisvõime ja ka elutingimuste üle pole olnud põhjust kurta.
Katse rajati 2008. aastal ja siis leidsime põllult vaid üksikuid mardikaid, ei mingit kahju. Viljavaheldusega katselapid jäid aastateks samale alale. Ohtude hajutamiseks talvitub vaid väike osa mardikatest samal põllul, enamasti otsitakse turvalisemaid kohti nagu metsatukad, hekialused ja rohumaad.
Meie mardikatel ei ole vaja kaugele minna, pärnaallee on vaid paarikümne meetri kaugusel. Seni pole talved ka eriti liiga teinud ja kevadel on toidulaud taas käepärast. Maheviljelusega lappidel tõrjet ei tehta ja nii on kahjur saanud segamatult oma arvukust kasvatada.
Murranguline 2010
2009. aastal oli mardikaid katselappidel juba märkimisväärselt rohkem. Eriolukord saabus 2010, mida mäletame erakordselt sooja ja kuivana. Tingimused mardika arenguks olid soodsad, jätkus sooja ja süüa, vähese niiskuse tõttu ei arenenud lehemädanik ka neil põldudel, kus tõrjet kordagi ei tehtud.
Juuli lõpuks oli esimene suvine põlvkond juba arengu lõpetanud, ilmusid noored mardikad, kes ei läinud talvituma, vaid hakkasid kohe sööma ja sigima, sest puhkeseisundi kujunemiseks oli päev liiga pikk. Mardikas hakkab talvitumiseks valmistuma siis, kui päevapikkus on 15 tundi, mis meie laiuskraadil saabub augusti keskel.
Kuigi viimastel aastatel olime aeg-ajalt veel septembriski leidnud üksikuid munakurnasid, ei saa kindlalt väita, et need oleksid kuulunud teise põlvkonda, sest mardika munemisperiood on pikk ja munad võisid olla ka talvitunud mardikate viimased munad. Täisväärtuslikke valmikuid neist siiski ei saanud, enne lõppes toit ja külm tuli peale.
Seega arenes meil elujõuline teine põlvkond esimest korda 2010. aastal. Teise põlvkonna rüüsted on eriti ulatuslikud. Augusti keskel punas põld tõukudest, kahjustamata taime oli raske leida. Eriti ohtlik on teine põlvkond hilistele kartulisortidele, sest augustis on need veel täis kasvujõus, varajased sordid kaotavad selleks ajaks oma lehestiku. Hilised hästi hooldatud sordid on mardikatele meeltmööda ka seepärast, kuna enne talvitumist peavad nad veel tublisti süüa saama, et mulda kaevuda ja talv edukalt üle elada. Seda võimaldavadki hilised lehemädanikust puutumata taimed.
Soodsad talved
Milliseks kujunes teise põlvkonna saatus enne talvitumist? Nii ja naa. Augusti keskel tulnud vihmad panid põllud taas rohetama, kartul ajas uued noored võrsed välja ja värsket toitu oli jälle küllaga. Need mardikad, kes jõudsid augusti lõpuks või septembri alguseks arengu lõpetada, neil läks hästi, nemad jõudsid ka talvituseelse toitumise lõpetada ja turvalised talvituspaigad otsida.
Kuid hilisematest munakurnadest tulnud tõugud jäid hätta, neile ei jätkunud enam ei sooja ega süüa. Septembri keskel, kui kartul oli juba üles võetud, uitas näljaseid tõuke ja mardikaid põllul, nemad kevadet ei näinud. Seega väga suur osa teisest põlvkonnast hukkus juba enne talvitumist.
Kriitiline periood mardikate elus on talv, ka see tuleb üle elada. Talvitumiseks kaevuvad mardikad 10–50 cm sügavusele mulda, kuhu jäävad kuni kevadeni. Viimased talved on osutunud mardikatele küllalt soodsaks, sest paks lumikate on kaitsnud neid pakase eest. Eelnenud kolmel aastal registreerisime pidevalt mullasiseseid temperatuure 15–30 cm sügavusel ja madalaim oli –0,1…–0,4°, ja sedagi lühiajaliselt. Külm hakkab mardikatele liiga tegema alles siis, kui temperatuur talvituskohas püsib pikemalt alla –5°. Seda ei ole meie talvitujatel tulnud viimastel aastatel kordagi kogeda.
Siiski ei õnnestu kõigil talvituma läinud mardikatel kevadeni vastu pidada. Hukkumise põhjuseid võis olla palju. Ellu jäid suuremad, üle 100 mg kaaluvad mardikad. Pisemad surid välja, sest varuained said enne kevadet otsa. Osa mardikaid hukkus seenhaiguste tõttu.
Talvitumise edukus sõltub ka talvituskohast. Katses olid nii madalamad raske lõimisega kui ka kõrgemad kergema lõimisega mullad. Ilmnes, et kõige ohtlikum on mardikatele liigvee tõttu tekkinud hapnikupuudus. Need kohad, mis kevadel jäid pikemaks ajaks vee alla, olid mardikatele hauaks. Neis kohtades, kus muld oli kohev ja mõõdukalt niiske, talvitumisega probleeme ei tekkinud – üle poole mardikatest olid elus ja terved.
See on väga hea näitaja, edukaks peetakse talvitumist juba siis, kui ellu jääb vaid paar protsenti isendeist. Meie katses puudus mardikatel talvituskoha valiku võimalus, looduses on teine lugu – arvatavasti otsivad nad ohutumad kohad ja talvituvad veelgi edukamalt.
Raske vabaneda
Kahe põlvkonnaga aastad ei pruugi sageli korduda. Nii oligi 2011. ja 2012. aastal valdavalt ainult üks põlvkond. Teise põlvkonna jaoks nappis soojust ja värsket toitu või ei jõudnud nad arengut lõpetada.
Kuidas läheb mardikal tänavu? Lugu alustasin oletusega, et võib tulla hea kartulimardika-aasta. Selleks on mitmed eeldused juba olemas. Suur osa mardikaid talvitus ka sel aastal hästi, külm neile liiga ei teinud. Kevad laskis end kaua oodata, kuid siis saabus suure soojalainega ning mardikad tulid korraga ja kiiresti mullast välja, asudes kohe toitu, partnereid ja sobivaid munemiskohti otsima.
Seda võisime jälgida ettekasvatatud kartulitaimedel, mis said kartuli mahapaneku päeval, 15. mail, põllu serva istutatud. Kuus päeva hiljem olid taimed mardikaga ühtlaselt asustatud, hiljem oleme sealt leidnud vaid üksikuid isendeid – ju neid siis hiljem enam lähikonnas ei liikunud.
Juuni esimestel päevadel leidsime naaberpõldudelt massiliselt mardika mune, juuli alguseks võivad need juba valmikuks saada ja ise munema hakata. Kui ka järgnev suvi tuleb soe, toitu on piisavalt, võib korduda 2010. aasta olukord, mardikad annavad taas teise põlvkonna. Päris kindlalt ette ennustada on seda siiski raske. Kui napib toitu või saabub jahedam periood ja esimese põlvkonna areng venib, ei tule ka teist põlvkonda. Rootsi teadlased prognoosivad, et järgmise 25 aasta jooksul võib Skandinaavias ja Balti regioonis 1–10 korral ette tulla suvesid, mil kartulimardikas annab kaks täispõlvkonda. Vaatame. Seni on vähemalt üks kord kindlalt kirjas.
Alustasime ja lõpetame sama tõdemusega, et mardikast täielikult vabaneda ei ole siiani veel kuskil õnnestunud, mürgid on ajutine lahendus, nende suhtes tekib kiiresti resistentsus. Peita põlde ei saa, sest aeg-ajalt toimuvad suuremad sisseränded ja siis puistavad tuuled neid kõikjale.
Siiski peaks proovima kõiki võtteid, mis aitavad mardika arvukust alla suruda ja kahjusid vähendada. Väikestel põllulappidel aitaks mardikatevastsete ärakorjamine. Kindlasti vähendab see kahjusid. Praegusel ajal on üks arendatav tõrjestrateegia nn peleta-meelita-tehnoloogia, mis põhineb kahjurite käitumisega manipuleerimisel. Püünis- ehk lõksutaimed on selle süsteemi võtmetegur. Lõksutaimi on kasutatud ka kartulimardika keskkonnasäästlikus tõrjes.
Kuna kartulimardikas ilmub kevadel põlluservadele, siis varakult tärganud kartuliread piki põhipõllu serva võivad toimida püünistena. Püünistena toimivad ka hilised sordid või hilja maha pandud kartulirida või tomatid, kuhu sügisel mardikas toituma tuleb. Sealt on neid kerge kokku korjata.
