Tori hobune
Tõu nimetus: tori hobune (eksisteerib kaht tüüpi: tori universaalhobune ja tori sporthobune)
Tõuraamatu ja -seltsi asutamisaasta, koht: 1920, Viljandi
Levikuala: kogu Eesti
Põhilised kasutusalad: ratsa- ja rakendisport, hobuturism, hobi- ja ökotalud
Populatsiooni suurus (2005): 900
Aretusorganisatsioon: Eesti Hobusekasvatajate Selts
Üldist
Tori hobust on nimetatud eestimaiseks kultuuriloominguks, kultuuriloo elavaks pärliks, kelle aretamisega tehti algust pooleteise sajandi eest ning kelles on nähtud perspektiivi kasvatada nii tublisid neljajalgseid sõjamasinaid tsaari ratsaväele kui ka tugevaid veoloomi talumeestele.
Tori hobune on elava temperamendiga, sõbraliku loomuga, vastupidav ja kergesti õpetatav. Talle on iseloomulik keskmise suuruse ja laia otsmikuga pea, keskmise pikkusega, sirge ja lihaseline kael, lai rind, kumerad roided, tugeva ehituse ja hästi arenenud kõõlustega jalad ning keskmise suuruse ja kõva sarvega kabjad. Põhivärvus on raudjas, vähem tuleb ette kõrbe, musti, kollaseid ja halle hobuseid.
Ta on söötade suhtes vähenõudlik, lepib hästi kohalike võimalustega. Kolmeaastasena on võimalik teda kasutada suguhobusena. Noorhobuseid on kerge õpetada.
Tööhobusena kasutatakse teda 20-23 eluaastani. Raskete koormate vedamisel on näidanud tori hobune üles head veotahet ja suurt jõudu.
Nii nagu teistelgi Eesti päritolu hobustel, on ka tori hobusel ratsa- ja veoülesannete kõrval täita roll liikide mitmekesisuse ja looduse hoidjana.
Tori tõugu hobuste areng ja arvukus on käinud alati ühte sammu majanduse, eeskätt muidugi põllumajanduse arenguga. 1927. a, kui Eestis oli hobuseid rohkem kui kunagi varem või hiljem, moodustasid siinsest 130 sugutäkust tori hobused tugevalt üle poole.
19. saj toimusid kogu maailma majanduselus suured muutused. Koos tööstuse arengu ja linnade suurenemisega suurenes nõudlus toiduainete järele, samas vähenes aga toiduainetootjate osakaal elanikkonnas. Põllumajandus muutus - mindi üle külvikordadele, maid hakati kuivendama, harkader asendus hõlmadraga, karuäke raudäkke, kultivaatori ja teiste tööstuslikult toodetud uute põllutööriistadega. Uute põllutööriistade kasutamisel läks vaja suuremat ja tugevamat hobust kui eesti hobune oma 350 kg raskuse kehaga. Hobuse veojõu suurendamiseks hakati eesti hobust ristama mitmesuguste teiste hobusetõugudega. Selline tegevus aga seadis ohtu eesti hobuse kui tõu tuleviku.
19. saj keskpaigas tekkis Eesti maaellu uus jõud - eesti talupoeg. Pärisorjuse kaotamine ja talude päriseks ostmine panid aluse talumajapidamiste arengule. Kuna talupidajatel puudus võimalus soetada uusi võõraid tõuge, kasvatati esialgu taludes eesti hobust edasi.
Ajalugu
Tori hobuse aretamine sai alguse 1856. a asutatud Tori Hobusekasvandusest, mille põhieesmärgiks sai kohaliku hobusetõu täiustamine. Sisuliselt tehti algust uue hobusetõu aretamisega.
Tori Hobusekasvanduse teaduslikuks juhendajaks saanud akadeemiku A. Th. Middendorffi eestvedamisel osteti Torisse peale 50 eesti tõugu mära ja kaheksa noore täku veel soome tõugu märasid ja täkke ning kolm araabia täkku Saksamaalt. Erinevat tüüpi hobuste abil püüti suurendada eesti hobuse kõrgust ja töövõimet. Ristamise tulemused põllumehi ei rahuldanud, sest saadud ristandid olid küll välimuselt ilusad, kuid väikese eluskaaluga ja nõrgad - põllumajanduses kõlbmatud.
1889. a hakati päris uut tõugu looma ning selle tarvis puhtaverelisi täkkusid kasutama. Ristamine ei andnud häid tulemusi, kuni osteti Poolast täkk Hetman, keda kasutati sugutäkuna aastatel 1892-1912. Hetmani isa oli norfolk-roadsteri tõugu täkk Stuart ning ema teadmata päritolu hunteritüüpi (võimas universaaltüüpi ratsahobune) mära. Hetman oli raudjas, tugeva kehaehituse ning hästiarenenud lihaste ja jäsemetega. Tal oli hea iseloom. Tema järglased paistsid silma söötade hea omastavuse, elava temperamendi ja suure vastupidavuse poolest. Neid võis edukalt kasutada nii põllu- kui transporditöödel, samuti ratsahobustena. Hetmanist saigi tori hobuse esiisa. Temaga paaritati üle 1000 mära.
1895-1914 toodi Eestisse pidevalt uusi norfolki tõugu sugutäkke, keda kasutati tori tõu aretuses. Samas puudus aretustöös sihikindlus ning süsteemitud eri tõugude ristamised viisid selleni, et tori hobusest sai veo- ja ratsahobuse segu - kord raskeveo-tüüpi väheliikuv, kord väga kerge traavli-tüüpi. Mõnede juures olid ülekaalus kohaliku eesti tõu omadused, palju tuli ette kehaehituselt mitteharmoonilisi hobuseid.
Esimene maailmasõda (1914-1918) avaldas Tori Hobusekasvanduselelaastavat mõju. Paremad hobused, nende seas sugutäkud, rakendati sõjaväe teenistusse. Pärast sõda ja maareformi mitmekordistus Eestis talude arv ning hobuste järele tekkis suur ühiskondlik vajadus. Eriti suur oli vajadus arendada edasi universaalse kasutustarbega tori tõugu.
1925. a kinnitati tori hobuste tõumäärustik ning tunnustati tori tõug eraldi hobusetõuks. Pärast seda sai tõuaretustöö Tori Hobusekasvanduses kindla suuna: seati eesmärk aretada hästi arenenud keha, tugeva luustiku ja kõõlustega, kohalikele tingimustele kohandatud universaalset tüüpi põllumajanduslik hobune. Eesmärgi saavutamiseks toodi kasvandusse sõjast alles jäänud Hetmani pojad Harri ja Hofrihter. Märade hulgast praagiti välja ebatäiuslikke.
Samal ajal hakati pidama ratsavõistlusi. Ratsatüübilisi täkke püüti koondada Järva- ja Viljandimaale, kus kasvatati ratsahobuseid kaitseväe tarvis. 1935. a rajati Tartu lähedale Vorbusele kaitseministeeriumi ratsahobuste kasvandus, mis põhines tori tõugu märadel.
Kuid 1930. aastate keskel hakkas pikaajaline sugulusaretus avaldama mõju nii hobuste tervisele kui välimusele. Ilmale hakkas tulema nõrgajalgseid, kergeid ja halvasti arenenud kehaga hobuseid, kes olid vastuvõtlikud mitmesugustele haigustele. Tekkis vajadus uue tõu kasutuselevõtmiseks. Vaja oli leida selline tõug, mille abil saaks tõsta hobuste elujõulisust ja tugevust, suurendada massiivsust ja parandada välimikku, kuid mis ei muudaks tori hobuse juba väljakujunenud tüüpi. Leiti, et selleks sobib postjer-bretagne ehk bretooni tõug. Nii toodigi Tori Hobusekasvandusse viis uut täkku, kes said nimedejs Uhke, Virk, Tugev, Sammur ja Loots.
Bretooni hobustega ristamine andis Hetmani järglastele suurema kehamassi, kuid säilitas elava iseloomu ja hea liikuvuse. Nende järglased paistsid silma korrapärase välimiku, hästi arenenud lihastikuga ning olid tugevad ja terved. Samal ajal, et tori hobuse juures säiliks harjumus kohaliku sööda ja kliimatingimustega, samuti vastupidavus, ristati tori hobuseid kohaliku eesti tõuga.
Et aretustöös hobuse tüüpi selgemalt eristada, hakati 1930. aastatel eristama raskemat ja kergemat tori hobust. 1960-1970. aastatel sai kasvatuse eesmärgiks tõuhobuste müük, peamiselt Nõukogude Liitu sealsete hobuste parandamiseks. Samal ajal jäi soiku hobuse kasutamine põllutöödel ning algas hobuste massiline hävitamine.
Pärast Eesti taasiseseisvumist asendus idaturg hobuste müügiga lääne poole. Eestis võeti kasutusele tori ratsaspordihobuse mõiste.
Tori hobune tänapäeval
Iga tõuraamatusse kantud tori hobust hinnatakse seitsme tunnuse alusel: tüüp, keha, jalad, samm, traav, galopp, hüpe ja üldmulje. Sugutäku või sugumära aretusväärtus selgub pärast järglaste hindamist. Noorhobuseid hinnatakse esimest korda kahe aasta vanuselt.
Hobuste võimeid võrreldakse kilomeetri sammu ja kilomeetri traavi distantsil, vanemaid hobuseid ka kaugusveos. Jõudluskatsed kinnitavad, et tori hobused paistavad silma kiire liikumise ja suure veotahte poolest.
2003. a lisati tori hobune ohustatud tõugude nimekirja. Koostati tori hobuste säilitus- ja aretusprogramm, mille aluseks on tori tõugu hobuste populatsioon alates Tori Riikliku Hobusekasvanduse suguraamatutest, samuti 1921. a avatud tõuraamatud.
Säilituse ja aretuse eesmärk on aretada kohalikes tingimustes tori tõugu hobuseid, kellel säilib tüübi ja põlvnemise ühtsus, sotsiaalmajanduslik väärtus ja geneetiline iseärasus. Tõusiseselt aretatakse kahte tüüpi: tori universaalset ja mitmekülgset tori sporthobust.
Tõuloomade valikul peetakse oluliseks põlvnemist, tüüpi ja väljanägemist, liikumist, hüppeosavust, samuti tervist, kohanemisvõimet, söödakasutust, iseloomu, temperamenti, jõudlust ja sigivust.
Tori hobuste kasvatajaid on Eestis üle 450, enamikul nendest on kuni kolm hobust. Suuremad hobusekasvandused asuvad Pärnumaal: Tori Hobusekasvandus (51 hobust) ja Andres Kallaste Hobusekasvandus (54 hobust); Tartumaal: Hillar Kald (55 hobust) ja Jüri Somelar (25 hobust). Suuremate kasvanduste hulka kuuluvad ka OÜ Topi Mõisa hobusekasvandus Läänemaal (28 hobust) ja Elle Mässaku hobusekasvandus Järvamaal (26 hobust).
Suurim universaal- ehk vanatüübiliste tori hobuste kari (27 hobust) asub Valgamaal, selle omanikuks on Ute Wohlrab.
Allikas: Ohustatud tõud. Põllumajandusministeerium, 2007.
