Tori Hobusekasvandus OÜ on Tori hobusekasvanduse rentnik, kellega põllumajandusministeerium sõlmis 1999. aastal rendilepingu. Tori hobusekasvanduse hooned, umbes 900 ha metsa-, karja- ja heinamaad ning 35 põhikarja mära — kuuluvad riigile.

“Ministeeriumis tekib alati igasugu mõtteid. Minu ajal on olnud 6–7 ministrit, kõigil on kasvandusega seoses mingeid uitmõtteid olnud. Ka seda on öeldud, et see vara tuleks maha müüa,” ei salga Sams aastate vältel põllumajandusministeeriumi seinte vahelt kuuldut.

Majandamises on keerulised ajad. Möödunud aastal suudeti müüa vaid neli hobust, neist üks Eestisse ja kolm välismaale. Headel aastatel on müüdud kümmekond. “Lepingu sõlmimise ajast on olukord muutunud ning avalik huvi ei ole ootuspäraselt realiseerunud,” ütleb selle kohta põllumajandusministeerium.

Sellised koosolekud, kuhu kutsutakse kõik mõjukate hobuorganisatsioonide esindajad, ei ole põllumajandusministeeriumis tavalised. Hobusemeeste endi sõnul oli möödunud kolmapäevane vist üldse esmakordne.

Seltsid ühe mütsi alla

“Ma ütlesin juba aasta tagasi, et meil on vaja ühise mütsi alla koonduda,” märgib ratsaspordi liidu peasekretär Siim Nõmmoja. Tema sõnul on riigile vaja ühte partnerit, kellega hobuasjades läbi rääkida. Olgu selleks siis mittetulundusühing, ümarlaud vm.

Esialgu pakkus ERL välja, et mõlemad hobusekasvatajate seltsid võiksid koostöö eesmärgil ratsaliidu liikmeks astuda. Sporthobuste kasvatajate selts astus, EHS mitte.

“See on kahjulik, kui hobusemehed igaüks vankrit ise suunas veavad,” nõustub Sams Nõmmoja mõttega. Ise on ta selles asjas heaks näiteks — Sams on lisaks Tori hobusekasvanduse juhatamisele kõigi kolme organisatsiooni liige.

Põllumajandusministeeriumi eesmärgi ütles paari aasta eest Maalehes välja ministri toonane nõunik Alar Oppar: “Poliitiline tahe on Tori hobusekasvatuskompleks välja arendada ühistulise aretuskeskusena.” Eelläbirääkimisi ühistu loomiseks peeti nii Tori Hobusekasvanduse OÜga kui Eesti Hobusekasvatajate Seltsiga.

“Ratsaliidu mõttes mõlgub kolm tugevat ratsaspordikeskust — Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Pärnu tähendab Tori,” väidab ratsaspordiliidu peasekretär Siim Nõmmoja.

Eesti Hobusekasvatajate Seltsi arvates on 150aastase ajalooga Tori hobusekasvandus tori ja eesti hobuste jaoks olnud keskus, kus asuvad sugutäkud, kõrge väärtusega märade põhikari, toimuvad jõudluskatsed ja koolitatakse hobusekasvatajaid. Tori hobusele on kasvandus hälli eest ja võiks selleks ka jääda.

“Estonia teater, Sangaste rukis ja tori hobune — need on päris meie omad, neid tuleb hoida!” põrutab Tori hobusekasvanduse juht Sams.

EHS on juhtinud ministeeriumi tähelepanu sellele, et ohustatud tõugu hobuseid tuleks paremini kaitsta. Nad leiavad, et põllumajandusministeerium peab selgemini väljendama oma eelistusi ning kaasa aitama hobuseringkondade ühendamisele nende saavutamiseks.

Hoolimatu ringikäimine riigi varaga ning kohalikele, ohustatud tõugu hobustele, meie oma hobustele selja pööramine on EHSi meelest negatiivse mõjuga.

Tori olgu eriline

ESHKSil selle juhi Raigo Kollomi sõnul otsene huvi Tori hobusekasvanduse vastu puudub. Huvi puudumine ei tähenda aga arvamuse puudumist: “Tori hobusekasvandus ei tohiks olla mingi tavaline farm. Torist on mõtet rääkida ainult siis, kui ta on eriline. Nad võiksid kaarikute ja vankritega ringi sõita, nii nagu 1950.–60. aastatel. Ja näidata, kuidas hobustega tööd tehti.”

Tori võiks olla samasugune nagu Lipica Sloveenias või Kladrub Tšehhis – kultuuripärandi säilitaja, elav muuseum.

Tori võiks töötada ohustatud tõugude heaks, ilma selle eest riigilt lisaraha saamata, aga niiviisi ei majanda kasvandus ennast ära. Vaja on investorit, seda arvavad nii ministeerium, ERL, EHS kui ESHKS.

Tori hobusekasvandust ei ole tänase päeva seisuga müüki pandud. Hobusekasvatajad ja ratsasportlased peavad hakkama koostööd tegema.


Kommentaar:

Karina Loi, põllumajandusministeeriumi pressiesindaja

Riigi omandis on ajaloolise Tori hobusekasvanduse hoonete kompleks ja sinna juurde kuuluv maaüksus koos metsaga, mille majandamise abil toimub hobusekasvanduse ülalpidamine.

Leping OÜ Tori Hobusekasvandusega kehtib aastani 2029. Leping ei reguleeri piisavalt täpselt avalikku huvi, omandi kasutusest puudub ülevaade, samuti puudub areng. Leping on muutunud takistuseks ka rentnikule majandamise korraldamisel (riigivara ei ole võimalik pantida laenu tagatiseks ega seada hüpoteeki). Reaalse majandamise tulemusena tekib niinimetatud uus omand (rentniku investeeringud ja vara parendused), mida leping täpselt ei reguleeri.

Rendile on antud ka 30 tori tõumära ja 5 eesti hobuse tõumära genofondi säilitamise eesmärgil.

Ministeeriumil on huvi, et ajalooline tegevus Toris jätkuks, kuid investeeringute võimalus puudub. Kuna riigi huvi on Tori hobusekasvanduse säilitamine ja jätkusuutlikkus, paluti hobusekasvatajatel leida selleks võimalusi, luua oma nägemus ning teha ettepanekuid Tori arendamiseks.


AJALOOST: Tori hobusekasvandus

1856 rajasid Liivimaa mõisnikud Tori hobusekasvanduse.

1918 sai selle omanikuks Eesti Vabariik.

1945 kasvandus natsionaliseeriti, sellest sai sovhoos.

1991 taastati Tori hobusekasvandus riigi omanduses olevana.

1997 võttis vara rendile AS Tori Hobune.

1999 anti vara rendile Tori Hobusekasvandus OÜ-le.