Tõsiselt − läki vaarikale!
Ettepanekut praegu metsa vaarikale minna ei võeta ilmselt tõsiselt, kuid pärast läinud pühapäeva ei tundugi see enam imelik. Tallinna lähedal koduaias hiliseid sügistöid tehes vapustas mind aianurgas suuri punaseid marju täis vaarikaoks.
Õitses ta ka millalgi septembris. Juba siis oleks tahtnud öelda, et nüüd oled, vennike, küll hiljaks jäänud. Aga ei midagi! Oma marjad jõudis see imetaim suureks ja mahlaseks kasvatada.
Sügisene fenomen
Sügis on olnud väga soe, ja kui selline olukord jätkub, hakkab ehk mõni vaarikaoks uuesti õitsemagi! Agrometeoroloog Laine Keppart Jõgevalt rääkis õitsvatest võililledest ja näsiniinest.
Looduse sellise käitumise peale tuli tahtmine võrrelda viimase kuuekümne sügise keskmisi õhutemperatuure. Seda just siis, kui nn ametlik vegetatsiooniperiood on lõppenud – alates septembri kolmandast dekaadist kuni praeguseni.
Tallinna (Ülemiste ja Harku meteojaamade) ööpäeva keskmiste õhutemperatuuride aegrea analüüsil selgus, et kõige soojem on olnud ajavahemik septembri III dekaadist novembri I dekaadini 2011. aastal, mil keskmine õhutemperatuur oli 7,5°. Käesolev sügis on üle-eelmisest aastast vaid kümnendiku pügala võrra külmem.
Aastad pole vennad
Nii sooje sügiseid pikas aegreas rohkem ei leidunud. Kui aga võrrelda keskmisi õhutemperatuure veidi lühemal ajavahemikul – alates oktoobri I dekaadist kuni novembri I dekaadini −, on käesolev sügis 7,2°ga kõige soojem. Õitsemise ja viljakandmise sügisene fenomen näitab ka seda, et ühelgi päeval ei ole õhutemperatuuride miinimumid kuigi madalale küündinud.
Kliimasoojenemise igapäevase jutu juures tahaks tähelepanu juhtida veel sellele, et eriti soojade aastate kõrval paistavad kontrastina silma ka väga külmad sügised, eriti 2002. ja 1993. aastal. Nii ulatus 1993. aastal õhutemperatuuri keskmine ajavahemikul oktoobri I dekaad – novembri I dekaad vaid 0,1 kraadi üle nulli. Sama perioodi viimane külmem aasta oli aga 2010 keskmise õhutemperatuuriga 2,5°.
