Tranšee- ja rullsilo kvaliteedist
Tranšee- ja maapealse virna kasutamise tehnoloogia on tuntud aastakümneid, rullsilo tehnoloogia võeti kasutusele möödunud sajandi viimasel kümnendikul. On valmistatud ka tornsilo, kuid see tehnoloogia osutus meie oludes sobimatuks ning seda meie vabariigis ei kasutata.
Suhteliselt laialt kasutatakse rull- ehk pallisilo tehnoloogiat. Rull-
silo eri vormid on paki- ja tunnel- ehk tuubisilo.
Kvaliteetse, hästi fermenteerunud silo saamiseks ei piisa üksnes kvaliteetsest materjalist (rohust). Tuleb luua materjali fermentatsiooniks ja silo säilimiseks vajalikud tingimused ning järgida sileerimistehnoloogiate iseärasusi.
Õige tehnoloogia tagab kvaliteedi
Kvaliteetne silo saab alguse toitaineterikkast rohust, mis niidetakse optimaalsel ajal ja optimaalselt niitekõrguselt.
Optimaalseks niitekõrguseks loetakse kõrrelistel ja valgel ristikul 5-7 cm, punasel ristikul 7-10 cm ja lutsernil 10-13 cm. Liiga madal niitmine suurendab rohu saastumist ebasoovitavate bakterite ja mullaga, alandab ädala kasvukiirust ning vähendab taimiku püsivust. Rohi närvutatakse, kuid mitte rohkem kui 48 tundi.
Närvutamine parandab fermentatsiooni, vähendab sileerimise kadusid ja pärsib biogeensete amiinide sisaldust silos.
Silo valmistamisel on tähtis tunda tehnoloogiat. Väikseimgi möödalaskmine silo valmistamisel võib viia rohu kvaliteedi langusele ning silo riknemisele.
Silomaterjali fermentatsioonil moodustuvad orgaanilised happed (põhiliselt piimhape), mistõttu suureneb happesus (langeb pH). Kuivema materjali sileerimisel (kuivainet üle 35%) ei ole pH enam hea näitaja fermentatsiooni iseloomustamiseks.
Rullsilo valmistamisel rohkem hoolikust
Erinevate silo valmistamise tehnoloogiate juures on sileerimise põhimõte ja tähtsaimad märksõnad samad: puhtus, tihendamine, hermeetilisus.
Võrreldes rullsilo tehnoloogiat virnatehnoloogiaga tranšees, on rullis fermentatsiooni tingimused raskemad, mistõttu on valmistamisel risk suurem ning töö nõuab rohkem hoolikust.
Fermentatsiooni tingimused on raskemad seetõttu, et rulli anaeroobsuse tagamine ja kontroll hoidmisel on komplitseeritud. Kõrgema kuivainesisalduse ning pikema rohu puhul on raskem materjali kokku pressida nii, et ei tekiks õhuvahesid.
Kui peetakse kinni tehnoloogia nõuetest, annab rullsilo samasuguse tulemuse nagu teised silovalmistamise viisid. Probleem on külmal talvel, kui silorullid võivad läbi külmuda. Ka ei säili rullsilo üle ühe aasta.
Norralaste kogemused kinnitavad, et rullid lähevad hallitama, kui neid pidevalt hoida +20 °C juures.
Närvutatud rohust parem silo
Tehnoloogiate võrdlemiseks uuriti meie majandites valmistatud 199 kõrrelistest heintaimedest valmistatud silopartii andmeid. Neist 100 olid rull- ja 99 virnasilod tranšees. Rullsilo valmistamisel kindlustuslisandit ei kasutatud. 52 virnasilo valmistamisel kasutati kindlustuslisandit.
Tabelis 1 on toodud silode keskmised näitajad, mida on võrreldud sama aasta saagist uuritud silodega (kokku 936).
Tulemustest nähtub, et erineva tehnoloogiaga valmistatud silo fermentatsiooni näitajate vahel olulisi erinevusi ei esinenud.
Uuritud silode võrdlus pH alusel on toodud tabelis 2. Kuna pH sõltub kuivainesisaldusest, siis võrreldi alla 25% ja 25-40% kuivainesisaldusega silosid eraldi. Tabelist 2 nähtub, et kuivainesisaldusega kuni 25% oli rullsilo keskmine pH 4,4 ja tranšeesilol vastavalt 4,5. Näidatud kuivainesisalduse juures (21,9 ja 22,6%) on pH tase liialt kõrge. Liiga märg rohumass ei soodusta piimhappebakterite tegevust, mistõttu pH langemine on raskendatud ning silo võib rikneda. Seepärast ongi vaja heintaimi enne sileerimist närvutada. Sellele viitab ka tõik, et 20-40% kuivainesisalduse juures on rull- ja tranšeesilo pH näitajad paremad. Nimetatud kuivainega rullsilo pH oli 4,6, mis viitab hindamise klassile "rahuldav" ja tranšeesilol 4,3 - "hea". Kuid tranšeesilo madalam pH tulenes kindlasti kindlustuslisandite kasutamisest.
Fermentatsiooniproduktide mõju silo söömusele
Silo kuivaine söömust mõjutavad lisaks taimede raku kestaainete sisaldusele ja seeduvusele vatsas ka kuivainesisaldus ja fermentatsioonil tekkivad orgaanilised ühendid.
Soome teadlased tõdesid, et silo fermentatsioonil tekkivad ühendid (orgaanilised happed, etanool, lahustuvad lämmastikuühendid - ammoniaak, amiinid jt) vähendavad söömust. Mida rohkem tekib silo orgaanilise aine fermentatsioonil laguprodukte, seda väiksem on tema kuivaine söömus. Laguproduktid ei ole maitsvad ning põhjustavad koormust loomade ainevahetusele, need tuleb töödelda või organismist eemaldada.
Silo pH mõju kuivaine söömusele sõltub kasutatavast sileerimise tehnoloogiast. Teadlaste uurimistulemused on näidanud, et konservandita valmistatud silo puhul pH alanedes reeglina silo kuivaine söömus väheneb. Kui sileerimisel on kasutatud sipelghappe baasil valmistatud kindlustuslisandit, siis pH alanedes silo söömus reeglina suureneb. Viimaste uuringutega on selgunud, et fermentatsiooni teistel lõpp-produktidel (lenduvad rasvhapped, ammoniaak jt) on söömusele palju otsesem mõju kui pH-l.
Hästi on tõestatud silos oleva ammoniaagi negatiivne mõju kuivaine söömusele, kuigi see mõju võib olla kaudne. Söömust otseselt mõjutavateks teguriteks peetakse mitmesuguseid amiine, mis tekivad silos proteolüüsi (valkude lagunemine) käigus samaaegselt ammoniaagiga.
Tugevalt negatiivne mõju silo kuivaine söömusele on piimhappel ja lenduvatel rasvhapetel (äädik-, propioon- ja võihape). Silo kuivaine söömus väheneb iga grammi piimhappe sisalduse suurenemise korral silo kuivaines 13,0 g võrra päevas ja iga grammi lenduvate rasvhapete sisalduse suurenemisel 25,6 g võrra päevas. Lenduvatest rasvhapetest mõjutab söömust kõige negatiivsemalt propioonhape. Võrreldes äädikhappega, vähendab propioonhape silo kuivaine söömust 5,4 korda ja võihape 1,6 korda.
Silo kuivaine söömus on suurem siis, kui valmistamisel kasutatakse keemilisi konservante, sest need vähendavad fermentatsiooniprotsessi käigus orgaanilise aine lagunemist ja laguproduktide teket (joonis 1).
Rullsilo on raske kasutada täisratsioonilise segasööda (TRSS) söötmisel, sest tekivad ebatäpsused doseerimisel, ühe partii (põllu) piires esinevad suured kõikumised kuivainesisalduses. Rullsilo sobib rohkem väikefarmidele, kus on tavasöötmine. Suurfarmidele jäägu TRSS korral tranšeesilo.
Mükotoksiinid
Silo söödakõlblikkust mõjutavad mükotoksiinid, meie kliimas põhiliselt zearalenoon, deoksünivalenoon e vomitoksiin ja T-2.
Silo võib saastuda erinevate mükotoksiinidega põllul (zearalenoon, vomitoksiin) või söödahoidlas pärast avamist (ohratoksiin A). Suurim oht on hallitusseened. Hallitusseente kasvu soodustavad taimedel põllul sobivad keskkonnatingimused (niiskus ja soojus), hoidlas aga halvasti tihendatud silomass (õhk pääseb sisse), hoidla kauane täitmine ja hilinenud sulgemine. Need pärsivad silohapete moodustumist ning loovad soodsa keskkonna hallitusseentele. Mükotoksiinide esinemise oht on suurem rullsilodes, sest tihendamine on raskem ebaühtliku vaalu või kuiva rohumassi pressimisel.
Hallitus rikub sööda kvaliteeti ja vähendab toiteväärtust (väheneb kuivaine-, energia-, toorrasva-, proteiini- ja mõnede aminohapete sisaldus) ning võib produtseerida loomadele ja inimesele (ka taimedele) tugevalt toksilisi ainevahetusprodukte - mükotoksiine.
Liigne niiskus põllukultuuride arengu kriitilistes faasides või liigne palavus (taimede stressifaktor), putukate kahjustused jm tegurid pärsivad põllukultuuride kasvu ja energia kasutamist, luues eeldused nakatumiseks hallitusseentega ning mükotoksiinide tekkeks.
Mükotoksikooside (mürgistuste) ärahoidmisel on oluline, et hallitusseened ja mükotoksiinid ei satuks looma organismi. Selleks tuleks kahtluse korral võtta söödast proovid ning lasta neid laboris mükotoksiinide sisaldusele analüüsida. Kuna hallitusseened ja mükotoksiinid ei ole söödas jagunenud ühtlaselt, vaid paiknevad kontsentreeritud kolooniatena, on õige söödaproovi võtmine keeruline ning sööda analüüsimisel võib saada väga varieeruvaid tulemusi.
Enamik mükotoksiine on toksilised juba madalate kontsentratsioonide juures. Nende avastamiseks on vajalikud täpsed ja tundlikud uurimismeetodid.
Kokkuvõtteks
Silo hea toiteväärtuse tagab algmaterjali ehk heintaimede hea keemiline koostis (optimaalsel ajal koristatud rohi), õigete tehnoloogiavõtete kasutamine ja õhukindel säilitamine.
Fermentatsioonilt on silorull võrdne virnaga hoidlas. Nii tranšee- ja virna- kui rullsilo tehnoloogial on oma eelised ja ka puudused.
Helgi Kaldmäe, Andres Olt, Eesti Maaülikool
Artikkel ajakirjast Maamajandus
