Tšeljabinski plahvatus toimus linna kohal. Astronoomid ja füüsikud hindavad seda kõige võimsamaks pärast 1908. aasta juunis toimus Tunguusi katastroofi.

Tšeljabinski meteoor sisenes Maa atmosfääri umbes kahekümnekraadise nurga all kiirusega 18 kilomeetrit sekundis. Taevakeha tekitas madala sagedusega helilaineid. Neid salvestas tuumarelvade katsetusi jälgiv vaatlusvõrk.

Infrahelide põhjal oli meteoor Maa atmosfääri jõudes umbes 17-meetrise läbimõõduga ja võis kaaluda kuni 10 000 tonni. See plahvatas paarikümne kilomeetri kõrgusel maapinnast.

Vabanenud energiahulk oli võrreldav 30 Hiroshimale heidetud tuumapommi plahvatusega, väidavad kahe plahvatuspiirkonna lähedal asuva vaatlusjaama andmeid analüüsinud Kanada Lääne-Ontario ülikooli teadlased. Plahvatuse lööklaine tekitaski kõige suuremaid kahjustusi.

Maa-lähedasi objekte jälgiv Euroopa kosmoseagentuur kinnitas et plahvatus polnud mingil kombel seotud asteroidi 2012 DA14 möödumisega Maast.

Kosmoseagentuuri ja NASA teleskoobivõrk peab hoolsalt silmas vähemalt sajameetrise läbimõõduga asteroide, mille teekond võib Maa omaga ristuda. Reedest kosmilist külalist ei pannud keegi tähele, sest see oli piisavalt pisike ja tõenäoliselt ka väga tumedat värvi, oletas Euroopa kosmoseagentuuri esindaja Heiner Klinkrad.

Maale jõudis meteoriit Päikesesüsteemi Marsi ja Jupiteri vahelisest piirkonnast, mida nimetatakse asteroidide vööks. Meteoriit koosnes ilmselt kivimitest, kuid võis sisaldada ka rauda ning niklit. Taevakeha koostise ja päritolu saab selgeks alles siis, kui õnnestub leitud meteoriidikillukesi põhjalikult uurida.