Tugevad on suured, lõimunud ja uuenduslikud firmad
Kaks esimest said võistluspõllult võrdselt kõrge rapsisaagi – 4,6 tonni teri hektarilt, mis tagas vastavalt 17 317 ja 15 902 krooni arvutuslikku kasumit hektarilt.
Nendega sarnaneb mitme tunnusjoone poolest Voore Farm, kelle 190 hektari suurune talinisu võistluspõld andis 6,6 tonni teri ja 11 214 krooni arvutuslikku kasumit hektarilt.
Tuntud pigem Euroopa tasemel loomakasvatajatena
Voore Farmi omanik Indrek Klammer, Männiku Piima omanik Avo Samarüütel ja Saimre Teraviljakasvatuse omanik Toivo Teng on üle-eestiliselt tuntud tipptasemel loomakasvatajatena.
Indrek Klammer alustas piimatootmist 2000. aastal pankrotipesast ostetud 90 nälginud lehmaga. Möödunud aastal pälvis ta Eesti parima piimatootja tiitli. Tema 650 lehma andsid igaüks keskmiselt üle 10 000 kg piima aastas. Lisaks müüs ta ligemale 14 000 siga.
Avo Samarüütli 5 lüpsirobotiga laudas annavad 300 lehma igaüks keskmiselt 10 000 kg piima aastas.
Toivo Teng on üks Eesti suurimaid seakasvatajaid, tema neljas seafarmis nuumatakse aastas mitukümmend tuhat siga. Vaatamata masu jätkumisele ehitas Toivo Teng tänavu uue moodsa lauda 420 lehmale, mille kõrvale kerkib lähiajal teine samasugune.
Kui küsida, miks need kolm ettevõtet ka viljelusvõistlusel silma paistsid, siis põhjuseid tuleb otsida mitte ainult taimekasvatusest, vaid ettevõttest kui tervikust – taime- ja loomakasvatuse lõimumisest.
Neil kolmel omanikul-ettevõtjal-juhil on huvitavaid kogemusi pigem ettevõtete ülesehitamise kui agrotehnika valdkonnas, pigem strateegia kui taktika alalt.
Neis kolmes ettevõttes on loomakasvatus taimekasvatuse vedur.
Näib, et võimekas juht-ettevõtja suudab edukalt tegutseda mitmes valdkonnas. Tundub, et on auküsimus teha suurepäraseks kogu ettevõte.
Kõnealused kolm ettevõtet esindavad Eesti põllumajanduse kõige kiiremini arenenud ja kõige konkurentsivõimelisemat osa ning seetõttu on oluline neid lähemalt tunda.
Euroopa Liidus domineerivad kitsalt spetsialiseerunud teraviljatalud. Ka Eestis on kõige arvukamalt teraviljatalusid.
Tõehetked
Tänavu veensid kolme võistuviljeluses edukalt esinenud ettevõtte kogemused, et vähemalt Eesti tingimustes on perspektiivne mitmeharuline tootmine.
Indrek Klammer: “Alustasin 1993. aastal teraviljaga. Mõne aasta pärast oli mul juba paar ilusat traktorit ja ka toredad mehed kabiinis. Ühel hetkel läks mul pilt selgeks – masinad ju valdava osa ajast seisavad! Mul ei ole neile rohkem tööd anda. See tõehetk suunas mind tootmist mitmekesistama.”
Nüüdseks on Indrek Klammer nelja juriidiliselt iseseisva, kuid koostööd tegeva ettevõtte omanik. Voore Farmis on taimekasvatus, Voore Mõisas veised, Kupla Mõisas sead ja Küti Mõisas lihaveised.
Sama tõehetke elas läbi ka Aldo Korbun, kes oma agronoomikarjääri alustas Valgamaal Lotamõisa OÜs (tänavu esindas ta viljelusvõistlusel Saimre Teraviljakasvatust). Lotamõisas kasvatati ainult teravilja ning traktorite ja traktoristide vähene koormus sundis omanikke tegema Laatre Piim OÜ-le ettepaneku ühineda, mis lahkelt vastu võeti.
Samale tõdemusele jõudis traktoritööstuse rajaja, farmeri poeg Henry Ford juba sada aastat tagasi. Oma raamatus “Täna ja homme” kirjutab ta, et traktoriga farmer töötab aastas vaid lühikest aega ja ülejäänud aasta sekeldab millegagi, mis talle sissetulekut ei anna ning kaebab vähese tulu üle.
Täistsükli sünergia
Taime- ja loomakasvatus on orgaaniliselt üks tervik. Lääne-Euroopas viis nad lahku tehnikaprogress ja soov mis tahes hinnaga säilitada peretalud. Eestis tekitas arvukalt teraviljakasvatajaid põllumajandusreform – nii oli lihtne ja sageli ka ainus võimalus üldse iseseisvat tootmist alustada.
Tänapäeval kogetakse, vähemalt Eestis, et majanduslikult otstarbekas ja samal ajal loodussõbralik on täistsükliga tootmine: teravilja- ja rapsikasvatus ning loomakasvatus koos.
Viljelusvõistlusel on 6 aasta vältel enamik kõrgeid saake saadud põldudelt, mida on väetatud nii mineraal- kui ka orgaaniliste väetistega ja külvikorras on olnud heintaimed. Nii oli see tänavu Saimre Teraviljakasvatuse ja Männiku Piima talirapsipõllul ning Voore Farmi talinisupõllul.
Eesti Maaülikooli 17 aastat kestnud teaduslik katse (1990–2006) kinnitas, et kõige kõrgemat saaki on loota orgaaniliste ja mineraalväetiste koos kasutamisel. Võrreldes väetamata põlluga, oli saagilisa 58–70%, ainuüksi mineraalväetiste kasutamisel 41–63%. Kooskasutamisel mineraalväetiste efektiivsus suureneb, tekib sünergia ehk 1+1=3.
Mitte ainult põld ei vaja loomakasvatust, vaid loomakasvatus vajab ka põldu. Nii Samarüütlil kui ka Tengil ja Klammeril on moodsad laudad ning nende juures hoidlad, kuhu päevast päeva ladestub vedelsõnnikut. Seda saab kasutada säästlikumalt ja sihipärasemalt kui tahesõnnikut.
Looma- ja taimekasvatuse koostoimel paraneb muldade tootmisvõime ehk viljakus, mis aga pole hoopiski kindel vaid teravilja- ja rapsikasvatusele spetsialiseerumise korral.
Mitmeharulise tootmise korral saab riske paremini hajutada kui ühe tootmisharu korral. Harva on juhtunud, et teravilja-, piima- ja lihahinnad on ühel ajal madalseisus.
Suured ja uuenduslikud
Indrek Klammer ja Toivo Teng alustasid iseseisvat ettevõtlust väiketalunikena. Esimene õppis talupidamist Saksamaal, teine Soomes. Nende väiketalude hooneidki on veel alles.
Indrek Klammer: “Kunagi tundus 100–200 hektarit põldu suur tootmisüksus, vahepeal oli ahvatlevaks eesmärgiks 1000 hektarit. Nüüd on reaalselt 3700 hektarit ja see võimaldab ka loomakasvatust laiendada.
Praegu on kahes suurlaudas 950 lehmakohta, aga lehmi on 650, sest ühes laudas peame ka noorloomi. Peatselt ehitame noorkarjalauda ja suurendame piimakarja. Kavas on veel poegimissigala, silohoidla ja lägahoidla.”
Ka Toivo Tengil on käsil piimafarmi moderniseerimine ja lehmade hulga suurendamine.
Avo Samarüütel alustas suuremalt, nimelt endise kolhoosi ühel kolmandikul. Ka tema on oma valdusi laiendanud, kuid mitte nii jõuliselt kui kolleegid.
Kõigi kolme ettevõtte õuel näeb uusi suuri masinaid. Neil ettevõtteil jätkub finantsvõimekust tehnikaprogressiga sammu pidada. Ka masu ajal on nad suutnud uut tehnikat soetada, justkui poleks kriisi olnudki.
Sellest, mida on suudetud soetada ettevõtete masinaõuedele, sõltub olulisel määral teravilja ja rapsi saagikus. Männiku Piim, Saimre Teraviljakasvatus ja Voore Farm teevad oma suurtele pindaladele vaatamata tööd optimaalsel ajal, nende masinad harivad, külvavad, pritsivad ja koristavad kvaliteetselt. Nende ettevõtete finantsvõimekus lubab palgata häid oskustöölisi ja neid motiveerida.
Juhtimisstruktuur
Suurte mitmeharuliste põllumajandusettevõtete ülesehitamine nõuab omanikelt-ettevõtjatelt võimeid, teadmisi ja oskusi ning sama lugu on ka juhtimisega. Kolm kõnealust ettevõtet pakuvad ka juhtimisalast eeskuju.
Männiku Piimas kui kolmest kõige väiksemas on juhtimisstruktuur väga lihtne. Avo Samarüütel on ettevõtte üldjuht, aga ka agronoom ja põllutööde juht. Töölised saavad töökorraldused otse temalt ja kokku moodustavad nad meeskonna.
Pikaajaline koostöö lihvib oskusi. Näiteks külvimees Toomas Pungar on seemneid mulda viinud 18 aastat, tal on juba kolmas külvik, igaüks eelmisest parem.
Robotlauda tööd juhib farmijuhataja, aga söötmist korraldab Avo Samarüütel, sest tema organiseerib söödatootmist ja neid ühendades saab parima tulemuse.
Toivo Tengi ja Indrek Klammeri tootmisüksustel on igaühel oma juht, nad ise keskenduvad arendusele.
Kuni tänavuse sügiseni juhtis Saimre Seemnekasvatust Aldo Korbun ja tema esindas ettevõtet viljelusvõistlusel. Ta kutsuti Hummuli Agro tegevjuhiks. See ettevõte kuulub samadele investoritele, kes on põhiomanikud Väimela, Võhandu ja Põlva Agro OÜs. Need neli teevad omavahel koostööd. Suhteliselt suurte ettevõtete koostöö tähendab ka juhtimise uut taset.
