Tukkujad ja päris magajad
Loomadel on talve üleelamiseks mitu moodust. Need, kes on kohastunud talvel tukkujaks, on teinud seda enamasti talviste kehvade toidutingimuste pärast.
Tukkujad jagunevad omakorda mitmeks. On neid, kes jäävadki sügavasse talveunne, lülitades end elust ja keskkonnast peaaegu välja. Teised teevad uinakut ja võivad vahepeal ka üles ärgata, et veidi ringi jalutada.
Erksamaunelised on näiteks karu, mäger ja kährikkoer. Tõelisesse talveunne vajuvad näiteks siilid ja unilased. Nende kehatemperatuur võib langeda mõne kraadini ja süda tuksub kümme korda aeglasemalt kui ärkvel olles.
Magajad ja tukkujad
Mäger kolib talveks sügavamatesse urgudesse, kuhu on kogutud ka toiduvaru, talvitub tavaliselt koos poegadega. Teeb seal suletud urusuudme taga oma uinakut.
Karu magamispaik on mõni väga lihtne varjuline koht, kus natuke midagi külje all. Külili keeratakse omaette, kui just pole tegu emakaruga, kel pojad. Karul sünnivad pojad taliuinaku ajal.
Kährikkoer veedab tavaliselt oma talve pesakonnaga koos, sageli tukutakse paari kaupa. Soojemate ilmadega võib kährikuid ka väljas jalutamas näha.
Talveune korral langeb loom tardumusseisundisse, ta kehatemperatuur ja ainevahetuse kiirus langevad. Taliuinak sarnaneb aga tavalise unega.
Taliuinaku tegijad vitsutavad endale talveks naha alla rasvavaru.
Teistmoodi elurütm
Näiteks mutt ei lähe talveks magama, vaid jätkab aktiivset tegevust. Soojemate ilmadega võivad inimestele silma jääda värsked mutimullahunnikud – mullas ju elu käib.
Mets-karihiir ka ei maga, vaid tegutseb lume all, sööb taimejuurte vahel talvituvaid putukaid jm. Orav ei maga, aga käib talvel harvem pesast välja.
Ei maga ka kobras, kes küll talviti on rohkem oma varjupaikades, vahel peitub sinna terveks nädalaks, kui on nii karm pakane, et vesi külmub kinni. Kuna nad talveund ei maga, vajatakse toitu iga päev. Seetõttu varuvad koprad sügisel endale piisava oksatagavara, mida hoiavad vees oma kuhilpesa lähistel.
Osa loomi koguneb talveks suurematesse karjadesse, nagu näiteks hundid või metssead, samuti võidakse liikuda talvistele toitumispaikadele lähemale, nagu näiteks põdrad.
Parem mitte segada
Metsaomanikul tasub end loomade talviste kommetega kurssi viia. Kui on plaan talvel raieid teha, tuleks mõtelda karudele. Tavaliselt kohalikud jahimehed teavad, mis piirkondades karud liiguvad ja kus kandis nende magamiskohad võivad olla. Nii et kui metsaomanikul endal teavet pole, tasuks suhelda jahimeestega.
Asjatundjad on soovitanud võimalusel karu magamise piirkonnas metsa mitte raiuda. Kui mingil põhjusel teisiti ei saa, võiks seda nende sõnul teha novembris või detsembri esimeses pooles. Esiteks on karud sel ajal ajal häirimistundlikumad ja otsivad endale uue tukkumispaiga. Teiseks ei ole siis veel karupojad sündinud. Südatalve häirimised võivad karupojad suurde ohtu seada, sest teatud puhkudel võib üles ehmatatud emakaru pesasse mitte naasta.
Magajad ja sööjad
Metsaomanikul tasub jälgida ka mittemagajate liikumisi, metsakultuurid ja noorendikud võivad talvel kergemini sattuda sõraliste huvisse.
Metskitsede arvukus on jahimeeste tähelepanekute järgi küll taandumas ja ka põtrade puhul nenditakse nende hulga stabiliseerumist.
Eelmisel talvel tegid piirkonniti metsakultuuridele palju kahju hiired. Eeloleval talvel on hiirekahjustuste hulk oletatavasti väiksem, kuna hiirte arvukuse hari on selleks korraks jälle möödas.
Kasutatud on teatmikke ja 2007. aasta Sinu Metsas nr 9 ilmunud kirjutist, kus ulukiseirespetsialist Peep Männil jagas õpetusi, kuidas karudega talvel arvestada.
