Virmalised tekivad siis, kui Päikeselt purskavad osakesed jõuavad Maa lähedusse. Päikesepursete käigus vabaneb tohutus koguseis prootoneid ja kergeid aatomituumi, mis paari päeva jooksul jõuavad Maani ning deformeerivad Maa magnetvälja. Päikeselt pärit osakesed koonduvad poolustele ning laskuvad 200-500 kilomeetri kõrgusele ionosfääri.

Päikeselt lähtuvad osakesed ergastavad ionosfääris hapnikumolekule, mis hakkavad roheliselt või punaselt kiirgama. Molekulaarne lämmastik kiirgab seevastu punakat või violetset valgust. Intensiivne virmalistemäng on seega märk tugevast päikesetormist, mis võib häirida satelliite ja navigatsioonisüsteeme.

Seetõttu on virmaliste uurimiseks igati praktiline vajadus – kuidas Päikesel esinevaid hiidpurskeid paremini ette ennustada ning tagada side toimimine, et inimeste igapäevaelu ei seiskuks. Värvimängu tekkimise selgitamisega tegelevad paljud astrofüüsikud.

Näiteks Fairbanksis asuva Alaska ülikooli teadlased uurivad virmalisi rakettide abil. See ülikool on ainus maailmas, mille on oma väike raketibaas.

Alates 1969. aastast on Fairbanksi uurijad lennutanud atmosfääri sadu hiljem Maale tagasi pöörduvaid rakette, et saada uut infot virmaliste tekke kohta. Atmosfääri ülakihis tekitavad need suitsusignaali, mida saab salvestada erilise kaameraga.

"Raketisabade jälgimine näitab, et virmalised muudavad oluliselt kõrgel atmosfääris valitsevaid tingimusi, see aga mõjutab sidesüsteeme," selgitas uurimisrühma liige Mark Conde.

Seetõttu jälgitakse ligi saja kilomeetri kõrgusel toimuvat väga tähelepanelikult.

Eelolevatel kuudel võib virmalisi esineda väga tihti, prognoosib NASA. Päike peaks 2012. aastal saavutama aktiivsuse maksimumi ning päikesetuul toob Maa lähedale pidevalt laetud osakesi. Saabuv talv võib lüüa koguni viimase poolsajandi virmalisterekordi.