Tuletornide, tuuleveskite ja kunsti salariik
Sihiks siis seekord Paldiski. Paldiski nimi tuleb venekeelsest sadamanimest Baltiiski port. Baltiiskoe more on omakorda alguse saanud lätikeelsest Valgest merest. Eestipäraseks Paldiskiks sai see sadamalinn küllap sama ajal kui Revalist Tallinn ja Dorpatist Tartu — üsna kohe pärast meie riigi iseseisvumist.
GV: Väike linnake, mis praegu ei paku huvitust ei suvel, talvel ega kevadel. Tühjad, laiad uulitsad haigutavad igavusest, õhtu eel kogunevad inimesed ühe ja teise ukse ette kokku juttu ajama. Poisid löövad uulitsal kurni, turuplatsil mängitakse jalgpalli. Ja igasugused uudised käivad elava ajalehe kiirusega läbi linna — mis üks teadis, teab varsti terve linn. Õieti suur kalurite-küla sadamaga ja võrkpaatide valgamiga.
Külas Amandus Adamsonil
Esimene pilk linnale avaneb pika võssamattunud sirge asfaltee lõpus, kus paistab justkui valge laev. Laev osutub aga hiigelsuureks naftatünniks Lõunasadamas, tünne on kümneid, kaluripaatide asemel on sadamas hiigelsuured laevad. Aga on ka põhjust, sest see on Mandri-Eesti ainus jäävaba sadam.
Ühel vaiksel põiktänaval hakkab silma nukumaja meenutav ehitis, kus asub Amandus Adamsoni muuseum.
Parasjagu toimub selles eelmisel aastal avatud muuseumi aias midagi põnevat — montaaživahu pudelist lastakse välja džinn, kes kuivades meenutab Adamsoni kitsehabemega aiapäkapikku.
Kunstnik Elo Liiv keevitab, valmimas on installatsioon “Meri meie õue all”. Skulptor Tiiu Kirsipuu on valmis saanud bambusevartest kuulava kõrva. Toimub rahvusvaheline kunstifestival “Mere helinad”.
Näituse korraldaja Guna Lindmaa näitab meile ka Adamsoni elumaja varemeid, treppi, millel kunstnik istus ja viimaks ka igaviku
teele lahkus ning aeda, kus Esimese ilmasõja pommitamises sai surma Adamsoni esimene naine. Omajagu kummituslikku pidi ses aias siiani olema.
1922. aastal, kui Gustav Vilbaste oma geoloogidest kaaslastega siit linnast läbi käis, ei olnud Adamson ilmselt Eestis, vaid Itaalias Capril tervist parandamas ja Tartu Pauluse kiriku altarigruppi Kristuse pead valmistamas.
Vett ses põuas ei voola
GV: Kevadel suurveega on Paldiskis ümbrus palju mitmekülgsem kui suvel, siis toob just voolav vesi elustust. Paepealsel maal, millel paks kord rihka, ei tungi vesi kuigi sügavale, vaid koguneb kokku lohkudesse, mis rohkem poolsaare keskkohal.
Veesorude looklemine, silmusklemine, ühelt astmelt teisele hüplemine, see vangistab alguses, sunnib tähele panema nähtust, mis ei esine meil mitte alati. Ja viimaks jõuavad need sorud, ojad ja ojakesed kõik kokku vana vallikraavi, mis murtud sügavasse paekihtidesse ligi paarisaja aasta eest.
Muula mägesid ehk Peetri kindlust, sinna, kus aegu tagasi voolasid kevadveed, soovitatakse meid vaatama minna mööda Salavat Julajevi tänavat. Mingil hetkel kerkib meie ette kõrge aed ja ehkki Regio kaart lubab läbisõitu, on Põhjasadam siit mineku lootusetult keelanud. Sadamaehitus ongi Paldiski viimaste aastate märksõna.
GV: Neid nähtusi võib Paldiskis tähele panna ainult kevadel suurvee ajal. Suvel ei leia siit midagi sellesarnast. Siis on Paldiski lähem ümbrus enamasti kõrbenud loopealne, kus rihkset maapinda katavad madalad kadakapõõsad, olles ise alaliste merituulte ja ka karjatamise mõjul ümmarguste puhmadena, mille vahel kidurad roht- ja heintaimed. Valge kukehari ehib siin tihedalt paksu rihakorraga kattunud paekalda serva, kuna teised taimed siis on närbunud palavusest ja kuivusest.
Valge kukehari on täiesti olemas, tulnuktaim rakvere raibe troonib tema kohal. Kadakad, kellukad, tulikad ja kivi-imarad loovad võrratu värvidemängu pae hallil taustal.
Paldiskist Pakerordi
GV: Ei jõua nii kergesti Paldiskist Pakerordi, mille vahe 3–4 kilomeetrit, kalda alt ülessaamine ei ole siin sugugi kerge, sest 2–3 kilomeetri pikkusel kaldal on võimalik ainult 3–4 kohast üles pääseda. Ja neiski kohtades võrdlemisi suure vaevaga, sest pool teed on tehtud järsule rusukaldale, seades üksikud kivid jalale toetuseks; loodsest lubjakivi kihilt aitab üles 2–3 meetri pikkune redel.
Oleme kaldaalust teed korra proovinud ja see ei kutsu meid, seda enam et 2008. aastal prantsatas siit merre suur paekamakas, mida rahvas kaema tõttas ning mistõttu linn pidi kõikjale hoiatussilte panema. Aga jah, seal panga all pesitsevad meil ainsana peale Saaremaa Panga panga krüüslid, need mustavalgekirjud põhjala saadikud, linnulaatade kodanikud.
Ka pangapealsel on põnevat. Kõigepealt püüavad pilku muidugi hiigelsuured tuuleturbiinid, kaheksast neljal pöörlevad veskitiivad suure hooga. Üks tuulikutest on jälle remondis. Aga…
Tuletorni poole viiva tee ääres on lõputud hallid raudaiad, kõigil keerdus okastraat peal justkui koonduslaagrites, hektarite viisi asfaltväljakuid. Mis jama, jõuame mõelda, kui märkame silti “Paldiski vabamajandustsoon”.
Mööduvalt mehelt saame teada, et kaks-kolm korda kuus sõidavad sadamasse autolaevad, tuhanded autod transporditakse okastraataedade rüppe ja paari päevaga lähevad need Venemaa või meie autoturgude poole teele. Aga nii palju okstraati kui siin pole küll kusagil mujal Eestis.
GV: Rusukalle on kattunud kohati põõsastikuga, milles sarapuid, pärni, üksikud saared, pajud, türnapuud, koeraõispuud. Pakerordi paagi lähedal muutub rannik läbikäimatuks — siin uhuvad lained otsekohe alumisi paekalda kihte, fukoidliivakivi ja võimatu on kuidagi edasi pääseda.
Kuid just siin on paekallas ilus. Kihtide vahelt sajab vesi, tilgub, niriseb. Pikad hõbedased veelõngad venivad, olles pinguli tõmmatud astangute vahel, purunedes aga nukil piiskadeks, mis hüplevad kaugele nukist, langedes sinu peale peenikese uduvihmana.
Pakerordis on ainuke koht Eestis, kus paekallas tungib merele nii lähedale, et ei jää randa paekalda jalale. 25 meetrit kõrge paekalju langeb otse lainetesse, mis võrdlemisi sügavas merevees uhavad allalangenud kivipanku. Alaline lainetamine, alaline vee piserdamine vastu kaljut.
Panganõlvalt allavaatamine nõuab siin tõesti suurt julgust. Samas on vaade maaliline, paistavad Pakri saared ja sinimeri.
Pakrid on praegu täiesti tühjad, aastakümneid oli see okupatsioonivägede pommituspolügoon, nüüd ihaldavad rahaahned töösturid sinna tuumajaama rajada. Rannarootslaste majaasemeid aimab vaid sirelipõõsaste järgi. Aga saarte ja panga ühist olemist kinnitavad ka siin kasvavad imeilusad nõmmnelgi puhmad.
Eesti kõrgeim majakas
Seda lummavat ilu jagabki see koht rändajaga.
GV: Pakerordi paagist, mille tipp 57,5 m, vaaltusrõdu 51 m maast (merepinnast 25+51=76 meetrit), avaneb huvitav vaade Paldiski poolsaarele. Suurem osa on just Pakerordile omane madalate kadakatega kaetud ala, kus aluspinnaks rihk. Nende vahel on madalamates lohkudes sangleppi ja kasevõsastikku.
Kummaline nimi Pakerordi paak tähendab tegelikult Pakri majakat, mis on Eesti kõrgeim, selle kõrguseks veepiirist loetakse praegu 71 meetrit.
Esimene tuletorn Pakri poolsaarel oli Peetrer I käsul püstitatud 15 meetri kõrgune kivist tulepaak, millest ka nimi. Toda majakat, millest praegu järel vaid jupike, kõrgendati 1808. aastal. Varisev pangaserv jõudis aga aja jooksul tuletornile liiga lähedale ja seetõttu püstitati 1889 uus tuletorn, seesama lehmanahalapiline majakas, mille ümber praegu vaikus ja kirsivõsa.
Gustav Vilbaste radadel
- Loodusteadlane Gustav Vilbaste (pildil) võttis pea 90 aastat tagasi ette jalgsirännakuid mööda Eestimaad. See, mida ta oma teel nägi ja kuulis, on kirjas 1923. aastal ilmunud raamatus “Kodumaal rännates”.
- Samu radu käivad ka Gustav Vilbaste lapselaps Kristel Vilbaste ja Mikk Sarv. Nad üritavad talletada jälgi ja muutusi, võrreldes
90 aasta tagusega.
Eelmine lugu samast sarjast ilmus 28. oktoobri 2010 Maalehes.
