Tunde saamise juhend!
Vanade tähtsate looduspaikade aladel loodusturismiga tegelejaist tuleks eelistada neid, kes kohalikust kogukonnast pärit, aga tingimusel, et nad tõendaks, kuidas oskavad lugu pidada oma keskkonnast ja kultuurist.
Kuidas lugupidamisoskust tõendada, ei teagi, sest selle kohta pole juhendit!
Kõik eelnev on aga pärit IUCN värskelt eesti keelde tõlgitud juhendist, mis õpetab kaitsealade valitsejaid, kuidas käituda, kui kaitsealale jääb looduslikke pühapaikasid.
Eha Metsallik, kirglik (metsa)looduse kaitsja, kellega tänase Metsalehe intervjuu, ütleb, et tema arvates on jälle käes aeg, kus “reeglitega minnakse lolliks”. Tegelikult ongi ju reeglistikke aina rohkem ja need liiguvad inimestele üha lähemale ehk sõnastavad ka asju, mida inimesed loomulikul kombel järgivad.
Seda võiks tembeldada bürokraatia viljaks, aga teisalt, üldise nähtusena tekitab see ohutunnet – reeglistikud täidavad ruumi, kus inimese isikliku vabaduse koht.
Küünla küljes rippuv silt, mis ütleb, et tegu on asjaga, mis põleb, mõjub kentsakalt.
Paraku ka uue juhendi 44 käitumissuunist, mis on üritatud kirja panna nii, et oleksid universaalselt kasutatavad kogu maailma ja mis tahes usundi looduslike pühapaikade puhul, mõjuvad kogu pühadusest ja teema haprusest hoolimata kohati ebaloomulikult.
Kui seoses juhendiga mõtelda Eesti olustikule, peaks algama aeg, kus keskkonnaamet hakkab Eesti hiite (ka allikate, üksikute pühapuude jms) ümber moodustama tugi-, puhver- ja üleminekuvööndeid ning muidugi kirja panema ka reeglistikku, kuidas täpselt ühes või teises vööndis käituda.
Kusjuures “käituma” polegi õige sõna, kui juhendit otse järgida. Hoopis peaks rääkima reeglitest, kuidas ühes või teises vööndis loodusliku pühapaiga pakutavaid “mitteainelisi teenuseid” tarbida...
Kui päriselt looduses käia, siis märkab, et eestlastel on õnneks veel piisavalt tugev looduseside. Nii-öelda vaimusidemeid tõendavad uuringutulemused, millest mitmel pool juttu on olnud – näiteks et 65% eestlaste arvates on taimedel/puudel hing.
Paistab, et just tänu sellele on vanade pühapaikade kõrvale tulnud ka uusi, mis on näiteks metsaomanike jaoks oma metsa paigad, kus “käiakse mõtlemas”. Need on väga isiklikud kohad, mille puhul on absoluutselt mõeldamatu hakata neid kusagil arvele võtma.
Seda küll, et uued maaomanikud sageli ei pruugi teada vanadest tähtsatest paikadest oma maal. Siin on palju kasu metsade pärandkultuuri inventuurist, millega RMK eestvedamisel ollakse praegu lõpusirgel.
Maa-ameti kodulehelt leitavale kaardile on kantud teave kogu Eestist leitud objektidest. Kaarti saab igaüks vaadata ja ka täiendada.
Vanade hiiepaikade, pühade allikate ja puude eraldi inventuurist on info levitamise mõttes samamoodi kasu – on ju tähtis, et maaomanik neist kohtadest teaks.
Samas käitumisreeglite sõnastamine ja kehtestamine... Kuna meie inimestes on looduse tunnetuse võime veel alles, mõjub see kohati nii, nagu pandaks kirja reegleid, kuidas armastada oma ema.
Aina raskema sammuga oleme teel, kus veel on olemas valikuvõimalus: kas teavitus ja usaldus või karmid reeglid ja karistus.
