Tuulekaer teraviljades on tõsine ja raskesti tõrjutav umbrohi, sest osa varisenud seemnetest jääb puhkeolekusse ning nende eluvõime mullas võib püsida aastaid. Tuulekaera püsivuse tagab ka see, et üksiktaimedena on ta võimeline tärkama laias ajavahemikus ja eri sügavustest (isegi üle 20 cm). Vaid mõni üksik, tõrjest puutumata jäänud tuulekaerataim suudab oma seemnetega algatada uue ja kiiresti laieneva asurkonna praktiliselt juba tuulekaeravabaks peetud põllul.

Tugeva juurestiku, hea võrsumisvõime ja kiire kasvu tõttu võtab tuulekaer kultuurtaimede eest ära rohkesti toitaineid, vett ja valgust ning jätab kultuuri alarindesse. Tuulekaera pikk kõrs on suhteliselt nõrk, tema tiheda levikuga kolletes kipub põld lamanduma. Seemned valmivad ebaühtlaselt, suur osa neist variseb põllule juba enne põhikultuuri koristamist.

Kuidas tuulekaera varakult tuvastada

Tuulekaer on väga elujõuline. Seemned järelvalmivad ka väljakitkutud taimedel (neid ei tohi jätta põlluservale!). Kui kitkumisel võrsesõlm jääb mulda, arenevad sellest kiiresti uued võrsed, millel valmivad seemned.

Tuulekaer on tugev konkurent eriti just suviteraviljadele. Taliviljad oma tihedama taimiku ja kevadel kiirema algarengu tõttu suudavad teda paremini kontrolli all hoida kui suviviljad. Korralik viljavaheldus – teraviljade kasvatamine vaheldumisi põldheina ja rühvelkultuuridega – aitab tuulekaera vaoshoidmisega paremini toime tulla.

Meie vaatlusalustel põldudel on sügisel kasvama hakanud tuulekaer kevadeks hävinud.

Järgnevalt neile, kel varem ei ole olnud kokkupuudet ja kogemusi tuulekaeraga, mõned vihjed, mis aitaksid seda juba põllu esialgsel vaatlusel kindlaks teha.

- Kõigepealt võtta erilise tähelepanu alla need põllud, millel või mille naaberaladel oli eelnenud aastatel tuulekaera.

- Üldjuhul esineb tuulekaer kolletena.

- Tärganud põllul on tuulekaer muust orasest heledam – eriti hästi on see märgatav pimedas, traktoritulede valgel, kui põllul on juba kerge kaste.

- Kasvab ka külviridade vahel; kergesti on leitav külvivigadelt (tühikutelt).

- Tuulekaera lehed keerduvad vastupäeva (nisul ja odral päripäeva).

Tähelepanekuid tuulekaera tõrjel

Taliviljapõldude traditsiooniline umbrohutõrje toimub tavaliselt paar nädalat varem kui suviteraviljadel. Selleks ajaks pole tuulekaer veel üldiselt tärganud. Kuid oleme tähele pannud, et taliviljas on tuulekaer hiljem kasvama hakanud. Seetõttu tuleks põllul toimuvat hoolikalt jälgida – eriti nendel põldudel, kus eelmistel aastatel oli tuulekaera.

Kui seda ikkagi ei leidu, on mõistlik teha esimene pritsimine laialeheliste umbrohtude tõrjeks ning vajadusel kasutada teist herbitsiididega pritsimist tuulekaera tõrjeks.

Esimese pritsimisega ei ole võimalik kaua venitada, kuna muud umbrohud kasvavad tuulekaera optimaalseks tõrjeajaks liialt suureks ja ei saa ära tõrjutud. Pärast esimest umbrohutõrjet hakkavad väga sageli tärkama sügavamal mullas paiknevad tuulekaera seemned. Nende kasv on eriti kiire ja jõuline külvitühikutel. Tihe ja jõuline teraviljataimik suudab hiljem tärkava tuulekaera siiski päris hästi alla suruda. Kuid on üsna tõenäoline, et osa neist jõuab siiski seemneid valmistada.

Vajadusel tuleb käsile võtta teine pritsimine efektiivsete kõrreliste tõrje herbitsiididega. Keemilise tõrjega ei tohi hiljaks jääda, see tuleb teha kindlasti enne tuulekaera loomisfaasi. Ühtlasi on vaja silmas pidada, et pritsimise ajal oleks teravili veel sellises kasvufaasis (maksimaalselt kõrsumise alguseni), et herbitsiid seda ei kahjustaks.

Teadlased ja tuulekaeratõrje

preparaatide esindajad hoiatavad, et ei kasutataks sama herbit­siidi paljudel järjestikustel aastatel – tuulekaeral võib herbitsiidi suhtes tekkida resistentsus.

Tulemuslik tuulekaeratõrje nõuab, et korralikult saaks pritsitud ka kõik põllunurgad ja -servad, postide, kivivarede jm ümbrused, sest just sealt hakkab tuulekaer taas põldudele levima.

Oma tähelepanekute põhjal soovitaksime võimaluse korral jätta harimata sellised kitsad põlluserva ja postide vahelised alad, kuhu ei mahu külviku ja pritsiga. Need kitsad mullale haritud, külvamata ja pritsimata alad on väga sagedased tuulekaera taas levimise kohad. Need võiks jätta heina alla ja niita, et umbrohu­seemned ei valmiks.


Uuringud

Mullamikroobid vähendavad tuulekaera seemnevaru

- Teadlased on kindlaks teinud, et tuulekaera sõkalteriste hävimine mullas sõltub paljudest mõjuritest, sh paiknemise sügavusest ja ajalisest kestusest, mullaniiskusest jm.

- Colorado osariigis uuriti mulla eri sügavusse (1, 3, 5, 10 15 ja 30 cm) paigutatud tuulekaeraseemnete surevust. Selgus, et kuue kuu pärast oli hävinud vastavalt 80, 51, 21, 4, 3 ja 4% esialgsest varust.

- Mitmed teisedki uuringud on näidanud, et mulla pindmistes kihtides paiknev tuulekaera seemnevaru väheneb – kas siis tärkamise, lindude ja loomade või siis teatud mikroorganismide tegevuse tagajärjel – märksa kiiremini ja suuremal määral kui sügavamal asuv seemnevaru.

- Soome teadlaste andmeil kaotas eelkoorlitega varustatud adraga vaopõhja viidud tuulekaer eluvõime 5–6 aasta jooksul.

- Tuulekaera seemnevaru vähenemine võib toimuda mitmel teel: kas läbi idanemise ja tärkamise (tingimuseks on, et tõrjega välditakse uute seemnete teke) või otsese hävimise (suremise) mullas.

- Mitmed teadlased mainivad, et tuulekaera surevus mullas on seda suurem, mida suurem on mulla niiskus. Seejuures on abiks sõkalteriste pinnal või selle läheduses paiknevad mitmesugused patogeensed mullamikroobid, kes teatavasti tegutsevad niiskes mullas palju aktiivsemalt.

Näiteks on selgunud, et mõned Fusarium’i isolaadid on võimelised mullas tuulekaera terised ära lagundama isegi kahe nädala jooksul. On kindlaks tehtud, et tuulekaera seemnevaru vähenemine toimub suuremalt jaolt just seoses nende eluvõime kadumisega, mis on põhjustatud teatud mullaseente ja -bakterite tegevusest, ning hoopis väiksemal määral seoses idanemise ja tärkamisega. Siit järeldus: selliste mullaharimise ja muude võtete rakendamine, mis lasevad mulla niiskusevarusid säilitada ja suurendada, võib aidata vähendada tuulekaera eluvõimeliste seemnete varu mullas.