Tuulekaerast on raske vabaneda

Lihtsam ja odavam on tuulekaerast hoiduda,
kui et hiljem aastaid teda tõrjuda. Ilma keemilise tõrjeta ei taha see paraku õnnestuda.

Tuulekaeraga saastunud põllumaade pind on aasta-aastalt suurenenud. Põllumajandusameti andmete põhjal oli 2012. aasta seisuga Eestis tuulekaeraga saastunud põlde kokku 214 998 hektarit, mis moodustas tervelt 38% põllukultuuride kogupinnast.

Tuulekaera peetakse raskestitõrjutavaks umbrohuks. Kõige rohkem meelehärmi valmistab ta seemnekasvatajatele, sest teraviljaseemnete puhul kehtib tuulekaerale nulltolerants. Ka tarbeviljapõldudel võib tuulekaer põhjustada olulist majanduslikku kahju.

Tuulekaer on tugev konkurent eriti just suviteraviljadele. Kuigi tema esialgne areng on veidi aeglasem kui teraviljadel, kiireneb see üsna pea ennaktempos. Tugeva juurestiku, hea võrsumisvõime ja kiire kasvu tõttu võtab ta kultuurtaimede eest ära rohkesti toitaineid, vett ja valgust ning jätab kultuuri alarindesse. Tuulekaera pikk kõrs on suhteliselt nõrk, tema tiheda levikuga kolletes kipub põld lamanduma.

Tuulekaer on kiire paljunemisvõimega – üks taim võib anda kuni 250, mõnel juhul isegi kuni 1000 seemet. Seemned (sõkalterised) on põlvja ohtega ning asetsevad laiuvates pööristes. Välissõkal on tavaliselt karvane, mistõttu seeme jääb kergesti mitmesuguste esemete külge ja võib niiviisi edasi levida.

Seemned valmivad ebaühtlaselt, suur osa neist variseb põllule juba enne põhikultuuri koristamist. Osa tuulekaera jääb tera- ja põhusaaki, andes sellega võimaluse uute alade saastumiseks. Tuleb silmas pidada, et peale saastunud külvise on oht tuulekaera levikuks ka sõnnikuga – seda nii allapanupõhu kui ka loomade seedetrakti läbinud tervete eluvõimeliste seemnete kaudu. Tuulekaera levitavad ka varisenud seemnetest toituvad linnud

Mehaaniline tõrjumine

Tuulekaer on väga elujõuline. Seemned järelvalmivad ka väljakitkutud taimedel, mistõttu neid ei tohi mingil juhul jätta põlluservadele. Kui kitkumisel jääb võrsesõlm mulda, arenevad sellest uued võrsed, millel valmivad seemned. Seemnete idanemisvõime mullas võivat püsida kuni kümme aastat.

Kõrrekoorimisel, mis provotseerib seemned idanema, on väga suur tähtsus ka tuulekaera tõrjes. Oleme tootmistingimustes tähele pannud, et pärast kõrrekoorimist hakkas tuulekaera kasvama palju rohkem kui koristusjärgselt liigutamata põllul. Kasvama läinud tuulekaer hävis talve jooksul täielikult – seda ka sellistel aastatel, mil maa praktiliselt ei külmunudki.

Kui põldu sügisel küntakse, jaotuvad varisenud seemned tõenäoliselt kogu künnikihi ulatuses ning tuulekaera tärkab pidevalt mitme aasta jooksul. Eelkoorlitega varustatud ader aga viib varisenud seemned vaopõhja, ning kui künd on piisavalt sügav ja järgmiste harimistega seda kihti enam ülespoole ei tooda, kaotab soomlaste andmeil tuulekaer eluvõime 5–6 aasta jooksul. Meie minikatsed on aga näidanud, et 20 cm sügavuselt tuli nelja kuu jooksul (maist septembrini) üles umbes 20% tuulekaera seemnetest.

Üks võimalus tuulekaera hävitamiseks ja seemnevaru vähendamiseks on provotseerida kevadel taimed kasvama ja siis hävitada nad mehaanilise tõrjega. Kui põld on tuulekaeraga väga saastunud, on üks variant kasvatada vahekultuurina heintaimi. Sellisel juhul tuleb kevadel teha mehaaniline tõrje ja alles seejärel külvata heintaimed. Kindlasti tuleb rajatud põldu esimesel aastal vähemalt kaks korda niita ning niide koristada.

Korralik viljavaheldus – suviteraviljade kasvatamine vaheldumisi põldheina, taliviljade ja rühvelkultuuridega – aitab tuulekaera vaoshoidmisega paremini toime tulla. Taliviljad oma tihedama taimiku ja kevadel kiirema algarengu tõttu hoiavad tuulekaera paremini kontrolli all kui suviviljad.

Keemiline tõrje

Varajastes kasvufaasides ei ole hajusalt leiduvate tuulekaerataimede avastamine just lihtne ülesanne. Teraviljapõllul võib neid kergemini leida külviridade vahelt ja tühikutelt. Väga sageli esineb tuulekaer kolletena.

Teatavasti on tuulekaer herbitsiidide suhtes kõige tundlikum alates kahe lehe faasist kuni võrsumise lõpuni. Pritsimiseks optimaalse aja valikul tuleb kindlasti silmas pidada, et teravili oleks veel sellises kasvufaasis (maksimaalselt kõrsumise alguseni), et herbitsiid seda ei kahjustaks.

Kui sügisel sai põld pindmiselt haritud või jäi üldse harimata, tasub keemilise tõrjega natuke oodata, et võimalikult rohkem tuulekaera jõuaks tärgata. Pindmiselt haritud põllul tärkab tuulekaer kevadel kiiremini ja ühtlasemalt kui küntud põllul.

Samuti tuleb jälgida, kas pärast tõrje tegemist hakkab veel tuulekaera tärkama. Oleme täheldanud väga aktiivset tuulekaera hilisemat tärkamist juhtudel, kui teraviljataimik on suhteliselt hõre või kui esineb külvivigu. Seetõttu võib osutuda vajalikus teistkordne tuulekaera tõrje.

Üks suur tuulekaera levikukohti on põlluääred, kuhu prits alati ei ulatu. Samuti põllu ja teede vahelised alad, põllunurgad, postiümbrused, mida ei harita alati hoolikalt.

Keemilise tõrjega ei tohi hiljaks jääda, sest kui tuulekaeral on juba pööris moodustunud, siis tõrjevahendid enam ei aita. Keemiline tõrje tuleb teha kindlasti enne tuulekaera loomisfaasi.

Edukalt saab tuulekaera tõrjuda rapsi- ja hernepõldudelt, tehes kõrreliste tõrjet. Kuid sellisel juhul tuleb väga tähelepanelikult jälgida, kas eri taimekaitsevahendeid võib segada või mitte.

Tuulekaera tõrjeks sobivate preparaatide loetelu ja kasutusjuhised leiab põllumajandusameti kodulehel www.pma.agri.ee.

Malle Järvan,
Ando Adamson
Eesti Maaviljeluse Instituudi teadurid

Urmas Nurmsalu
Oilseeds Agro OÜ tegevjuht