Üdini linnanaine hakkas katseks kartuleid kasvatama
“Püüdsin mõista, miks on inimeste seas levinud arusaam, et ligi kolm korda kallim talunike turukartul on parem kui poe oma,” põhjendab kaubanduses töötav naine oma põllupidamise algust.
Et asi oleks selge ja täpne ning annaks piisavalt võrdlusmaterjali, tellis Rohilaid-Aljaste Saksamaalt viie kartulisordi puhtaid seemnekartuleid. Seemnekartuli kättesaamisel kontrollis isegi, et kotid oleksid plommitud.
“Teadupärast võib parima tulemuse saamiseks üht seemet kasutada kolm aastat.
Poest ostes on mugula täpne aastakäik teadmata, mistõttu võivad sordid olla juba segunenud,” selgitab ta. Sortideks valis populaarseimad: ‘Princessi’, ‘Arcona’, ‘Secura’, ‘Satina’ ja ‘Rosara’.
Heale kartulile piisab veest ja soolast
Läänemaal Ridala vallas Koheri külas on Kätlin Rohilaid-Aljaste vanavanavanaema talu. Praegu elavad seal tema vanaema ja vanaisa, juba eakad inimesed. Sealse kartulivõtuga lapsepõlves naise kartulikasvatuskogemus piirduski.
Maa, kus noor naine kartuleid kasvatama hakkas, oli aastaid söötis seisnud. Naabrimees kündis maa sõbrahinnaga ära, ajas vaod sisse ja pani kartulid Kätlini näpunäidete järgi maha: vaod rangelt eraldatud, igale sordile kaks vagu.
“Eks see jupikaupa panemine ajas külarahva naerma küll,” meenutab naine, aga kuna sorti taheti korralikult kasvatada, siis teist võimalust polnud. Kokku läks mulda 125 kilogrammi seemet ligikaudu 600m2 kartulipõllule.
Sellest peale ei mindud nädalavahetusel maale enam mitte üksnes grillima, vaid ka tööle. Põld rohiti suve jooksul kaks korda korralikult üle ja selleks kulus kahel inimesel mõlemal korral kaks ja pool päeva. Selle eest tasus juuli lõpus esimene oma kartulite võtmine töö ja vaeva ära.
“Öeldakse, et heale kartulile piisab ainult veest ja soolast, ja just nii me neid esimesi oma kartuleid sõimegi. Tõeliselt head olid,” meenutab hobikasvataja.
Kuna kartuleid kasvatati oma tarbeks, toimiti mahekasvatuse reeglite kohaselt ega tarvitatud ühtegi väetist ega keemilist tõrjevahendit. Õnneks kahjureid ega lehemädanikku ei tulnud.
Kartulid võeti üles talgu korras. “Pärast kartulivõttu tegime proovikeetmise ja maitsetesti,” jätkab Kätlin Rohilaid-Aljaste. Talgulised proovisid kõiki sorte ja valisid oma lemmikud. Esikoha said ‘Satina’ ja ‘Arcona’. Need olid ka Kätlini pere ja tema vanaema lemmikud.
Kolm krooni on kindlasti liiga odav
Rohilaid-Aljaste rehkendas välja, et kümne vao pealt tuli kokku 450 kg saaki.
Söömiseks planeeris ta oma perele ja teistele lähedastele 220 kg, arvestades, et keskmine linnapere tarbib aastas 110–120 kilogrammi kartulit. Järgmise aasta seemneks jäi 150 kg ja 80 kg oli väikseid kartuleid, mis pidid talvel jõudma metssigade söögilauale.
Tegelikult jõudis metssigadele pisut rohkem kui plaanitud, aga üldjoontes pidas jaotus paika, teab naine praegu. Kätlin Rohilaid-Aljaste tegi ka kartulikasvatamise kiire kalkulatsiooni. Esimese katse rahalised kulutused olid 1237 krooni ja 50 senti.
Siia hulka kuulus traktoriteenus kündmiseks, kartulipanekuks ja vagude lahti ajamiseks, mis maksis 500 krooni. Üks kilo kartuliseemet maksis 5 krooni pluss käibemaks, mis 125 kg juures teeb kokku 737 krooni ja 50 senti kulu.
Rohilaid-Aljaste meelest oleks õiglane hind 6.50–7.50 krooni kilost. “Minul tuli söögikartuli omahinnaks 5.62 ilma käibemaksuta. Siia pole arvestatud tööraha.
Esimene aasta ja seemneostmine ei ole ka ennast veel ära tasunud,” ütleb naine. Küll saab mõistetavaks keskmiselt kaheksakroonine kartuli kilohind turgudel, millega väikekasvatajad püüavad oma rasket tööd vähegi tasustada.
Järeldus on, et majanduslikult ei ole otstarbekas ise kartulit kasvatada. Väikekasvatus sobib huvilistele, kellel on aega ja tahtmist veeta suved, näpud mullas.
Eksperimendi tulemusena kogesid Kätlin ja tema pere, et kartulikasvatusega saab hakkama küll. Ja et omakasvatatud mahekartul on parem kui ükskõik milline poe oma. “Sel suvel jätkame kartulikasvatust,” ütleb naine kindlalt. “Aga nüüd paneme maha vaid kaks lemmikut – ‘Arcona’ ja ‘Satina’.”
Sordivõrdlus
- ‘Princess’ – hiline, kollaka sisuga, saagikas, mugul paraja suurusega, kergesti kooritav, maitse keskmine, ei lagune, säilib hästi, sobib salatikartuliks.
- ‘Rosara’ – keskvarane, ilus, dekoratiivne, sileda koorega, kergesti kooritav, viljaliha valkjam, maitse keskmine, säilib hästi, ei lagune, hea kasutada salatikartuliks, sobib ka lauakartuliks.
- ‘Secura’ – hiline, kollase värvusega, mis säilib ka pärast keetmist, keskmise saagi ja maitsega, sobib lauakartuliks, üks parima säilivusega kartulisorte.
- ‘Arcona’ – keskvarane, suur, kollane, mure, väga maitsev, ideaalne lauakartul.
- ‘Satina’ – hiline, suur, mugulate sisu kollane, koor keskmise paksusega, mure, väga maitsev, väga hea lauakartul ja üks parimaid kartulisorte, millest valmistada kartulipüreed.
Allikas: Kätlin Rohilaid-Aljaste
