Brüsselis otsustatakse meie toetuste tulevik järgmiseks seitsmeks aastaks – 7. ja 8. veebruaril toimuval üldkogul võetakse loodetavasti vastu ka põllumajanduse eelarve. Vähemalt arutelu all on toetuste küsimus kindlasti.

Kas meie toetused jäävadki ühenduse keskmisest sama kaugele kui praegu või saavad sõnad “solidaarsus” ja “võrdsus” lõpuks ka sisu?

Kui jääme endiselt ebavõrdsesse konkurentsi, täituvad kauplused üha enam odavama doteeritud importtoiduga ja hea Eesti söök kolib marketite äärelettidesse.

Eesti Põllumeeste Keskliit ja põllumajandus-kaubanduskoda on koos Läti ja Leedu kolleegidega korraldanud mitmeid aktsioone, et seda karjuvat ebavõrdsust nii üldsusele kui Brüsseli otsustajatele teadvustada.

Kogusime ligi 65 000 toetusallkirja, viisime vana traktori Tallinnast Brüsselisse ja tegime veel mitmeid aktsioone.

Teeme veel viimase ponnistuse, et põllumeeste õiglasi nõudmisi kaitsta. Korraldame 5. veebruaril koos teiste Balti riikide kolleegidega taas ühisaktsiooni. Via Baltica trassil paigutame igale kilomeetrile heinarulli, mis süüdatakse üheaegselt.

Oleme tulesüütajateks palunud erakondade noorteühendused, sest nemad hakkavad ju kujundama tuleviku poliitikat, kaasa arvatud põllumajanduspoliitikat.

Aktsiooni mõte on “ära põletada” iganenud põllumajanduspoliitika ja juhtida tähelepanu sellele, et nii praegu kui ka uuel eelarveperioodil saavad sarnast pindalatoetust nii need, kes kasvatavad põllukultuure, kui ka need, kes heina lihtsalt maha purustavad.

Tegevus algab Tallinnas Raekoja platsil

Kõik eestimaalased, kes soovivad, et Eesti toit ei oleks kallim kui doteeritud importtoit, on oodatud 5. veebruaril kell 16.30 Tallinnasse Raekoja platsile. Pakume midagi nii hingele – Bonzo isamaaliste laulude kontsert −, kui ka ihule – igaüks saab kosutuseks kausikese kuuma Mulgi putru.

Kui oleme ära kuulanud poliitikute lühisõnavõtud, süütame kell 17.30 koos esimese tule.

Kuna põhurulle tuleb trassile ligi 200, pole meil kahjuks enam aega kõigi maaomanikega, kelle põllu servale märgutule paigutame, isiklikult kokku leppida. Loodan, et keegi ei pahanda, sest enne ära ei minda, kui rull lõplikult põlenud.

Tänan põllumehi, kes aktsioonide kordaminekuks raha panustasid või seda veel teevad – võitleme ju kõik ühise eesmärgi nimel.

Toidujulgeoleku tagavad Eesti kapitalil ettevõtted

Põllumeeste keskmine vanus on ligi 60 ja enamiku silmad võrdseid toetusi ilmselt ei näe.

Nende lapsed on maailmas palju ringi reisinud ja näinud, kuidas elavad põllumehed mujal. Kui räägitakse toetuste võrdsustamisest pärast 2020. aastat, siis pole see argumendiks, et vanematelt elutöö üle võtta.

Mõtlema paneb ka meie toidutootjate laenukoormus, mis on kokku üle 300 miljoni euro. See on tingitud pikast investeerimis- ja kiirest arenguvajadusest. Pangaorjad ollakse veel kümneid aastaid.

Nii ei jäägi meie tublil põllumehel muud üle, kui oma ettevõte välismaalastele maha müüa. Ja ostetakse ikka suuri ja edukaid firmasid, mitte väikesi ja viletsaid.

Eesti on ELi üks kontsentreerituma põllumajandustootmisega maa – paarsada põllumajandusettevõtet toodavad enamiku meie toidutoormest. Kui lõviosa neist hakkab käsutama väliskapital, mis saab siis riigi toidujulgeolekust?

Kas aktsioonidest on abi olnud?

Oleme selles kindlad, sest muidu poleks me aega ega raha kulutanud. Algse 58% asemel ELi keskmisest on Balti riikidele pakutud juba 75%.

Meil on hea meel, et nii Eesti president kui ka valitsusjuht mõistavad probleemi ja on toetuste võrdsustamise teemal jõuliselt tegutsenud, rääkimata põllumajandusministrist, kellele on see viimasel aastal olnud põhitööks.

Veel kord sõnum meie peaministrile – tuleb võidelda koos Läti ja Leedu valitsusjuhtidega lõpuni ning saavutada parim võimalikust.

Küsimus on: kas kilbiga või kilbil. Isegi siis, kui jääme vaid kilbi veerekese peale, on Eesti põllumehed teinud kõik oma nõudmiste kaitseks ja juba praegu saavutanud mõningase toetuste tõusu.

Nii põllumeeste juhid kui ka Eesti toidutoorme tootjad saavad rahulikult magada ka halvemal juhul – siis kui meie püüdlused sajaprotsendiliselt vilja ei kanna.

Siis ei jää aga enam üle muud, kui “lõuad pidada ja edasi teenida”, mis meenutab kangesti üht üleelatud liitu.