Üks on liiga jäik, teine tahab liiga palju
Kulno Rehkalt nimetab praegu kehtivat jahiseadust valimiseelseks tekstiks, mis ei arvesta ühiskonnakorra muutumisega 20 aastat tagasi ja on maaomanike suhtes vägivaldne.
Tema sõnul on täiesti loomulik, et jahimehed põhimõtteliste muudatuste vastu on, kuna praeguse seaduse antud eelisseisund on nii absoluutne. Samas peab ta maaomanike lootust hakata jahindusest suuri tulusid saama liiga roosiliseks.
Omaette majandusharu
“Sellest, kuidas peaks asjad korraldatud olema, on igaühel oma nägemus, aga tuginema peab korraldus igal juhul maaomandile,” ütleb Rehkalt. “Oleme valinud kapitalismi tee ja see põhineb eraomandusel.”
Näiteks elektriliinide aluste hooldajadki ei tohi tööle minna, kui pole sellest maaomanikku teavitanud. Jahimees on veel pea ainuke, kes eramaadel loata liigub ja kellele justkui ei kehti põhiseaduse säte, mis räägib puutumatust eraomandist.
“Minu arvates on eelmise riigikorra pärand, et jahindus peab olema odav ja kõigile kättesaadav – kapitalistlikus maailmas on igal asjal oma hind ja jahindus ei ole sotsiaalministeeriumi haldusalas,” ütleb Rehkalt.
Ta pooldab seisukohta, et jahindus on majandusharu. Asjad võiks käia nii, et riigis on määratud jahiulukite arvukuse kriitiline piir, millest vähem ei tohi loomi olla. See oleks ulukite hulk, mis avaliku huvi tõttu peab olemas olema ja millega ka maaomanikud peavad arvestama. See osa arvukusest, mis on üle piiri, on aga ressurss, mis antakse jahipiirkonna kasutajale majandada. Selle osa kahjustuste korvamisel peab majandaja osalema.
Majandada oleks kogu ressurss ehk nii suur- kui väike-ulukid. Mitte nii, nagu praeguse eelnõuga kipub minema, et jahimehed tegelevad suurulukitega, kelle majandamisest tulu saab, ja maaomanikud tegelgu probleemikate väikeulukitega (nt kobras) ise.
Jahipiirkonna kasutaja on majandaja ja jahil käija on selle majandusharu toote tarbija. Kulno Rehkalt ütleb, et paljudes jahiseltsides müüakse ju ka praegu võimalust jahti pidada. Mujalt tulnud jahimehi lisaks majutatakse, toitlustatakse ja selle kõige eest saadakse tulu.
“Riigi kätte kogunevad küttimistulemused ja loendusandmed mille alusel määratakse kindlaks ulukite arvukus. Muus osas ei peaks riik jahindusse kui majandusharusse nii väga sekkuma,” arvab Rehkalt.
Põhialus on kokkulepe
Süsteem võib olla üles ehitatud nii või teisiti, kuid põhialus peab olema kokkulepe maaomanikuga. “Jahimeeste jaoks on seega põhiline saada maaomanikega läbi,” ütleb Rehkalt. “Kui kokkuleppele ei jõuta, pole midagi teha – siis lihtsalt ei saa jahti pidada.”
Sellest lähtudes tunduvad Kulno Rehkalti sõnul mitmed jahiseaduse vaidluse teemad eluvõõrad: maal ongi ajast aega suhted tuginenud kokkulepetele; on kehtinud tavaõigus, mis ei olene riigikorrast.
“Neile, kes maal elavad, ei ole kokkulepete sõlmimine probleem,” ütleb Rehkalt, kelle arvates on probleemiks hoopis ühiskonna linnastumine – linnainimesel on raske mõista maaelu tavasid ja püütakse kehtestada oma reegleid.
