Ükskord lõpeb maailm niikuinii
Kord saab otsa elu Maal, kunagi kustub Päike, millalgi hajub olematusse kogu universum. Ehk saame veel enne üht või teist lõppu teada sedagi, kas universumis on peale meie mõtlevaid olendeid või ei.
Võib-olla napib tsivilisatsioone seepärast, et need ei kesta kaua. Elu võivad minema pühkida tuumarelvad, tõved, looduskatastroofid – näiteks suure asteroidi tabamus või metsik gammakiirguse sähvatus hüpernoovalt.
Poolteistsada ohustajat
Keskmiselt kord sajandis saame pihta 50meetrise meteoriidiga, kord poole miljoni aasta tagant kilomeetrisega, mis tekitaks juba globaalse katastroofi, kord 10 miljonis aastas 5 km suurusega.
Viimati tabas 10km läbimõõduga meteoriit Maad 65 miljonit aastat tagasi praeguse Yukatani poolsaare kohal. Tekkis Chicxulubi kraater, mille läbimõõt on 180 km. Tõenäoliselt hukkusid selle plahvatuse tagajärjel dinosaurused.
Seisuga 31. VIII 2012 on NASA avastanud 848 vähemalt 1 km suurust maalähedast asteroidi, millest 154 on potentsiaal-selt ohtlikud.
Kõige kiiremini võib elu Maalt pühkida gammakiirguse sähvatus (GRB). Seda tüüpi täheplahvatused on hoomamatult vägevad – keskmine hüpernoova paiskab mõne sekundi kestvasse kiirgusse rohkem energiat kui Päike terve oma eluea jooksul.
Meie õnneks on kõik seni nähtud hüpernoovad kõmatanud väljaspool Linnuteed. Pealekauba on need sähvatused kiirekujulised nagu röögatul taskulambil ega pruugi meile pihta saada.
Küll oli meile sihitud kõigi aegade suurim pauk peale Suure Paugu enda – 19. III 2008 jõudis Maani sähvatus GRB 080319B.
Too 7,5 miljardit valgusaastat (va) eemal käinud kõmakas püstitas ka palja silmaga nähtava objekti rekordi.
Seni kuulus see 2,5 miljoni va kaugusel asuvale Andromeeda galaktikale.
Andromeeda galaktika ise kihutab meie poole kiirusega 300 km/s ja 4 miljardi aasta pärast on siin kas Androtee või Linnumeeda galaktika. Mis meist siis saab? Meist on selleks ajaks ammu saanud midagi muud.
Päike läheb järjest heledamaks ja kuumemaks. Miljardi aasta pärast on ta 10% tulisem kui praegu. Sellest piisab, et kogu vesi Maa pealt kaoks.
Kui sellal veel üldse mingeid mõistusega roboteid Maal on, ei pea nad muretsema, millega lilli kasta, sest ammu enne seda on kõik taimed CO2 puudusse surnud. Loomadest, sh inimestest rääkimata.
5–6 miljardi aasta pärast hakkab Päike paisuma ja 8 miljardi aasta pärast muutub punaseks hiiuks – 250 korda suuremaks täheks kui praegu. Merkuurist, Veenusest ja ilmselt ka Maast ei jää järele tuhkagi.
Ega Päikesel endalgi pikka pidu ole. Peagi tõmbub ta kokku valgeks kääbuseks, põleb läbi ning 14–15 miljardit aastat nüüdsest edasi on must kääbus – väike, tume ja nähtamatu.
Pime ja tühi ruum
Niisama kindel kui aamen kirikus on ka terve universumi lõpp. 1015 (tuhande triljoni) aasta pärast on tähed kustunud ja tuba pime.
Ja edaspidi ei jää see pikapeale mitte ainult pimedaks, vaid ka tühjaks. Universum paisub järjest suurema hooga, nii et aastaks 1040 on lagunenud nii galaktikad, tähed kui ka aine ülepea.
Kui kalender näitab aastat 10100, on olematuks auranud ka need. Lõputus tühjuses nutab üks osake teist valgusaastate kauguselt taga. Kui vahel üliharva kohtuvad positron ja elektron, annihileeruvad nad rõõmsasti gammakiirte sähvatuse saatel.
Ja kogu lugu.
