Kuna kolhoosiaeg oli just-just läbi saanud ning kolhooside-sovhooside mesilad suletud või erastatud, siis nappis ka töökohti. Kõik inimesed ei sobi ju eraettevõtjaks ega saanud ka sobivuse korral toonastes oludes paugupealt ettevõtjaks hakata. Väikeses mahus mesinduse õpetamine säilis Olustveres siiski kogu aeg, teiste erialade juures.

Neli aastat tagasi tuli aga mesindussektorist signaal, et amet hakkab vaikselt välja surema, sest enamik töötavatest mesinikest on ületanud 40. eluaasta künnise.

Kuna õpetamise maailm on kahekümne aastaga palju muutunud, kulus päevani, mil rühm soovijaid kooli vastu võeti, kolm aastat. „Esmalt koostasime kutsestandardi, seejärel riikliku õppekava ning alles siis kooli õppekava,“ kirjeldab Marje, kes koos möödunud aasta lõpul manalateele läinud abikaasa Jaak Riisiga kogu seda asja eest vedas. Üheskoos oldi ju Olustvere kooli mesinduseriala õpetajadki aastatel 1980-1994.

„Praegune õpe on hoopis teistsugune ning arvestab sellega, et õppijad on keskharidusega täiskasvanud inimesed, kel olemas elu- ja töömaailma kogemus ning mõni varem omandatud elukutse – olgu see siis puutöö, ehituse või põllumajanduse valdkonnas,“ räägib Marje Riis ning rõõmustab eriliselt selle üle, et aastane mesindusõpe annab õppijatele varasemast hoopis teistsugused ja tänapäevasemad hoiakud. Tänavuste lõpetajate keskmine vanus oli 35 eluaastat, noorim 21 ja vanim 57.

Mesinike õppetöö algab jaanuaris ning ka lõpeb jaanuaris. Alustatakse teooriatundidega ning suveks, just selleks ajaks, kui mesilas vilgas elu käimas, jõutakse praktikani.

Uued kursuslased uueks õppeaastaks on Olustvere kooli vastuvõtukomisjonil juba välja valitud. Kui möödunud aastal oli soovijaid 44 ja vastu võeti neist 24, siis tänavu pidi ukse taha jääma mõni inimene enam: sooviavaldusi laekus 50, vastuvõtt jäi aga samaks. „Järgmiseks aastaks soovijad juba olemas,“ loodab Marje Riis.

Taaskäivitatud mesinikuõpe areneb hoogsalt, juba on päevakorras kutseeksami sooritamise võimaluse loomine.