Ülo Kask: Igas külas saaks oma puidust toota elektrit

 (22)
Ülo Kask: Igas külas saaks oma puidust toota elektrit
Ülo Kask ütleb, et metsamasinate puhul soovitaks ta mitte biodiislikütusele, vaid pigem biogaasikütusele üleminekut.Foto: Viio Aitsam

Puidu kui biomassi energeetiline kasutus on Tallinna Tehnikaülikooli soojustehnika instituudi teaduri Ülo Kase sõnul praegu arenemas igas suunas.

Kus maal oleme Eestis puidu kui taastuva energiaallika kasutamisega?

Puit on kütusena olnud siin kogu aeg tähtis, ka kivisöe või naftaproduktide kasutamine pole seda tähtsust eriti vähendanud. Näiteks 1936. aastal oli puitkütuste osa Eesti kodumajapidamistes keskmiselt 86 protsenti ja nüüd meie uuringute järgi kusagil 80 protsenti.

Erinevus on, et varem kasutati ainult halupuid ja maal ka hagu, aga nüüd on katlamajade kütuseks põhiliselt hakkpuit. Igal aastal viiakse mõni väiksem katlamaja gaasilt, õlikütuselt või kivisöelt puitkütusele üle. Peale selle on tekkinud uued suured soojuse ja elektri koostootmisjaamad Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Koos põlevkiviga põletatakse hakkpuitu Eesti Energia Narva elektrijaamades ja veidi ka AS Sillamäe Elektrijaamas.

Puitkütus on seega tänapäeva Eestis laialt levinud ja soojusvarustuses on puidu osakaal minu teada juba üle poole.

Kas see, et igal aastal mõni väike katlamaja puitkütuse valib, on taastuvenergiale ülemineku normaalne tempo?

Arvan küll, et on. Viimastel aastatel on ka Keskkonnainvesteeringute Keskus toetanud katlamajade biomassile üleminekut ja uute koostootmisjaamade rajamist. Praegu on ehitamisel Kuressaare soojuse ja elektri koostootmisjaam, mis on küll märksa väiksem kolmest suurest – elektrivõimsus üle kahe megavati ja soojusvõimsus umbes 11 megavatti. Koostootmisjaamade ehitamine on päevakorral ka Paides ja Viljandis.

Üks tavaline puidukatlamaja rajatakse kahe senise gaasikatlamaja asemele Räpinas ja sarnaseid väiksemamahulisi projekte tehakse mujalgi.

Praegu on meil veel kasutamata puiduressurssi ka selle arvelt, et osa erametsadest on olnud kaua majandamata. Pikem prognoos ütleb, et kui metsi hakatakse normaalselt majandama, siis puitkütuse ressurss väheneb. Aga seda pole ette näha, et päris puudus kätte tuleb. Praegu ju küllalt palju viiakse Eestist kütuseks sobivat puitu välja, olgu hakk- või paberipuiduna.

Puitu läheb välja graanulitena, puitbriketina. Kas see kõik võiks ka lõpuks leida siin kasutust?

See on hinna ja graanulitootjate lepingute küsimus. Aga kahtlemata on see meie ressurss, kuigi osa toormest tuleb ka mujalt, näiteks Lätist.

Graanul muidugi erineb hakkpuidust, kuna kasutatakse tööstuse jääki, saepuru...

Jah, aga kui masuajal oli toormepuudus ja paberipuitu müüa ei saanud, peenestati sedagi, mis kõige õigem vast pole.

Ka see pole tegelikult õige, et puit läheb otse katlasse ainult sooja tootmiseks. Soojuse ja elektri koostootmine on sellest tõhusam puidukasutus.

Veel tõhusam oleks, kui puit käiks enne katlasse minekut mingist biokeemiakombinaadist läbi, et saaks kätte väärtuslikud komponendid, mida saab kasutada keemia- või toiduainetööstuses või kusagil mujal.

Niinimetatud teise põlvkonna tehnoloogiate abil saab tselluloosi sisaldavast biomassist (loomulikult ka puidust) toota vedelaid biokütuseid. Need hakkavad tulevikus osaliselt asendama fossiilseid vedelkütuseid.

Puidu väärtuslike koostisosade eraldamise katsetehnoloogiad on välja töötatud ja ka läbi proovitud, aga teatud lõigud on veel välja arendamata. Üks neist on näiteks, kuidas kätte saada halvasti lagunevat ligniini, mida on raske mujal kasutada ja mis läheks koostootmisjaama kütuseks.

Need tehnoloogiad jõuavad tulevikus kindlasti ellu. Arvan, et üle kümne aasta aega ei lähe.

Kas oleviku trend on soojuse ja elektri koostootmine?

Jah. Suured koostootmisjaamad töötavad aurutsüklil, seal kasutatakse auruturbiine ning toodangust umbes üks neljandik on elekter ja kolm neljandikku soojus.

Väiksemates koostootmisjaamades kasutatakse orgaanilist Rankine’i ehk ORC-tsüklit. See tähendab, et seal kasutatakse tsüklis veel orgaanilist õli, mis võimaldab auru tõhusamalt toota madalamatel temperatuuridel. Tänu sellele saab ka väikelinnades soojust ja elektrit koos toota.

Peale selle saab puitu ka gaasistada ja puugaasiga võib samuti mootoreid käivitada. See nii-öelda unustatud vana tehnoloogia on esialgu tulnud turule väiksemate seadmetena, kuskil 40–50 kuni 100 kilovatti. Tehakse juba ka megavatiseid seadmeid, mis sobiks väikelinnade või asulate koostootmisjaamadesse.

Loe veel

Kui biogaasist räägime, siis see on anaeroobse kääritamise produkt, milles oluline osa on energiarikas ja hästi põlev metaan. Kui puugaasi teeme, siis on olulisim põlevkomponent vingugaas ehk CO, kuigi seal on vesinikku ja metaani ka. Kõik sõltub sellest, kuidas protsessi korraldada ehk metaani osa on võimalik ka puugaasis suurendada.

Neid uusi puugaasilahendusi Eestis veel ei kasutata, aga küllap need varsti tulevad. Sobivad hästi ka mõnesse suuremasse talumajapidamisse, mis vajab umbes 20–40 kilovatti elektrit ja saab umbes sama palju ka soojust, mida kohapeal kasutada.

Põhiline häda koostootmisjaamade juures on see, et sageli on olemas küll tooraine ja elektrinõudlus, aga ei ole piisavat suvist soojuskoormust. Kui jaam ei saa aasta ringi ühtlase koormusega töötada, jääb majanduslik tasuvus nigelaks või puudub üldse.

Kas põhimõtteliselt võib elektrit ja soojust koos tootev jaam olla kui tahes väike?

Jah. Praegu Saksamaal müüakse selliseid gaasistusseadmeid, mille võiks igaüks hommepäev endale osta, et toota elektrit ja soojust. Ainuke asi, et see tahab tehnoloogia ja seadmete tundmist ka. On vaja väljaõpet ja mõned firmad peaks olemas olema, kes oskaksid neid seadmeid üles panna, hooldada ja käitada.

Samas Eestis on ettevõtteid, kes tahaks ka neid seadmeid ise toota. Teeme praegu koostööd, et arendada välja kuni sajakilovatist seadet. See oleks paras suurele hoonele või ühele talumajapidamisele.

Eks soojuse ärakasutamise küsimus jääb ikka üles. Jaam peab suvel töötama osalise koormusega või kohati täiesti seisma või suunatakse eralduv soojus atmosfääri ja töötatakse vaid elektrirežiimil.

Kuhu seda veel juhtida saaks?

Praegu linnades läheb see kaugküttevõrku vee soojendamiseks. Teine võimalus on spaad ja ujulad, kuivatid, võib-olla pesumajad, mis võiks seda soojust kasutada. Aga selge see, et neid variante väga palju ei ole.

Kas väikesed koostootmisjaamad peaks liituma suure elektrivõrguga?

Jah, kindlasti. Kui parasjagu ise ei tooda, siis saad elektri võrgust, ja kui toodad üle oma vajaduse, müüd ülejäägi võrku.

Liitumine maksab päris palju, aga võib-olla hakkab selles osas ka midagi muutuma, kui elektri hajatootmine rohkem jalgu alla saab. Praegu sellest pigem räägitakse, ehkki liikumine hajutatuse suunas on siiski ka toimumas.

Mida rohkem alternatiivseid elektritootjaid juurde tuleb, seda hajusamaks pilt muutub. On ju veel tuulikud, hüdroelektrijaamad, Sõmerpalu päikesepaneelide farm jne. Samamoodi võib puugaasijaamu või muid puidul põhinevaid väikeelektritootjaid tekkida palju.

See on suurele elektrivõrgule hea, kui väiketootjaid tekib – liinikadu väheneb, kui võrgu nii-öelda otstes toimub “vastu tootmine”.

Olete osalenud projektides, mis on õhutanud metsaomanikke ühinema energiaühistutesse. Kusmaal need on?

Muhu Liiva katlamaja on hea näide, kuidas kohalikud on suutnud üles ehitada terve puiduenergia ahela. Seal on korralikud katlad ja kaugküttevõrk ning kogu kütus tuleb oma saarelt.

Kui mehed puhastavad kraavikaldaid, läheb materjal katlamajja. Lisaks toovad ka talumehed metsa hooldades oma materjali sinna. See on supernäide terviklikust koostööst.

Peale selle oleme ärgitanud metsaomanikke järgima Soome malli, kus omanikud mingi ettevõttena, osaühinguna või energiaühistuna hooldavad metsi, hakivad saadava materjali ja varustavad sellega oma kohalikku katlamaja.

Soomes on nende ühistute käes ka ahela teine osa ehk soojuse tootmine ja müük. Tavaliselt ka katlamaja on ühistu oma ja ainult kaugküttevõrgud kuuluvad omavalitsusele.

Proovisime käivitada koostöös Erametsakeskusega sellise tegevuse Saaremaal Leisi ja Jõgevamaal Saare vallas. Saare vallas moodustasid metsaomanikud juba ka ühistu ära ja taotlesid hakkuri ostuks toetust, aga esimese hooga seda ei saadud. Samas vald on valmis tulevikus ka valla katlamaja ühistule üle andma.

Midagi taolist oleks tulnud ka Leisis, aga seal ei ole veel õnnestunud saada Keskkonnainvesteeringute Keskuselt katlamaja ümberehituseks toetust.

Need ettevõtmised on seotud soojuse tootmisega, aga samamoodi võiks tulevikus hakata soojust ja elektrit koos tootma.

Aga mis siis saab, kui tulevikus metsad korras ja hakkimiseks materjali ei jätku...

Arvan, et nii palju, kui oma riigi tarbeks vaja, meil ikkagi jätkub puitu. Kui ei peaks jätkuma, tuleks kas koos puiduga või eraldi hakata põletama rohtset biomassi.

Näiteks Lihula katlamaja kasutab Matsalu luhaniitude heina ja see on ainulaadne lahendus, mis Euroopas on päris suurt huvi pälvinud.

Tulevik on mitmekesine. Kui puitu jääb vähemaks, siis saab teisi asju juurde põletada. Eri materjalide koospõletamine on praegu teema, mis meie instituudis vaatluse all. Varasematel aegadel, kui kütuseid jätkus, ei olnud vajadust seda uurida.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare