Ulukikahjud on otseselt seotud jahiõigusega

 (35)
Ulukikahjud on otseselt seotud jahiõigusega
Metsakultuuris on söömas käidud. Foto: Viio Aitsam.

Miks on nii raske mõista lihtsat tõde, et omaniku maal kehtivad omaniku õigused?

“Traditsiooniline jahipidamine on Eestis ilmselt lõpusirgel ” – nii pealkirjastas eelmises Metsalehes oma arvamusloo Eesti Jahimeeste Seltsi volinik Kalle Grünthal.

Oma loos teeb ta üllatava avalduse, nagu oleks kavandatavad muudatused jahinduses (uue jahiseaduse eelnõu) vastuolus põhiseadusega. Siiani on seda väitnud ja ka õiguskantslerile vastava järelepärimise saatnud teine pool ehk maaomanikud, ja seda hoopis praegu kehtiva jahiseaduse kohta.

Ühisomand viib ajalukku

Kalle Grünthal keskendub kahele asjale. Esmalt peab ta põhiseadusega vastuolus olevaks seda, et maaomanik saaks edaspidi valida, kes tema maadel jahti peab, ning teisalt on tema arvates jahiuluk rahvuslik rikkus, kelle tekitatud kahjude hüvitamises peab osalema kogu ühiskond.

Ehk teisisõnu – loodusressursi kasutusõigus peab olema vaba ja võimalikud kahjud tuleb hüvitada ühiselt.

Selline käsitlus viib meid tõtt-öelda tagasi XVII sajandisse, kus ususõdadest räsitud ühiskond tajus, et ressursside kasutamine ei saa enam tugineda vaid religioossele vundamendile, vaid nende üleekspluateerimise vältimiseks tuleb midagi muuta.

Moodsasse majandusteadusesse tõi selle probleemi 1968. aastal Garret Hardin, kes nimetas nähtust “ühismaa tragöödiaks” (the Tragedy of Commons). Tragöödia seisneb selles, et ühiste ressursside kasutamine muutub varem või hiljem rivaliteetseks ja mitte keegi ei näe enam stiimulit varadesse investeerida. Niisugune kasutus lõpeb ressursi kurnamisega.

Seotud lood:

Sõltuvalt ühisvara iseloomust on mitu institutsionaalset lahendust, ent kõige tõhusamaks peetakse neist eraomandit, millega kaasnevad stiimulid ressursi tootlikkuse kasvuks ja võidab kogu ühiskond.

Eramaa ja ressurss

Täpselt nii on üldiselt käitunud oma loodusressurssidega ka Eesti riik. Erandiks on põline riigimetsamaa. Sellest hoolimata tuleb jahipidamiseks riigi hallatavates jahipiirkondades osaleda jahilubade oksjonil ja jahiulukivaru kui piiratud ressursi kasutusõigus meie kõigi ühisel maal sõltub rahakoti paksusest.

Miks aga eraomanikule kuuluva maa puhul on nii raske mõista, et loodusvara kasutus on omandiga seotud? Asjaõigusseadus nimetab looduses elavat ulukit tõesti peremehetuks, kuid seda ikkagi seetõttu, et loom ei pruugi elada püsivalt ühe omaniku maal. Peremehetuse mõiste ei käi aga uluki surmamise korraldamise õiguse kohta, mis sellel konkreetsel maal saab olla ainult maaomanikul. Kuidas võib tänapäeval üldse ette kujutada, et see on hoopis kolmandate isikute õigus!

On täiesti loomulik, et õigustega kaasnevad kohustused. Sellega jõuame ulukikahjustuste teemani, millele keskendus põhjalikult ka Kalle Grünthal.

Jahiulukite kui majanduslikku väärtust omava ressursi tekitatud kahju metsa- ja põllumajandusele on praegu ja peaks olema ka tulevikus ainult jahiõiguse hoidja kanda. Selle kohustuse panemine teistele ühiskonnaliikmetele ehk riigile oleks ülekohtune, välja arvatud muidugi kaitsealused liigid (sh suurkiskjad), kelle puhul riik on eraomandusse sekkunud ühistest huvidest kantud erireeglitega.

Kahju hüvitamise seostamine kasutatavate kaitsemeetmetega viib meid ummikteele. Me saame rääkida ainult sellistest meetmetest, mis kahju tekkimise täielikult välistaks ja siis langeb ka hüvitamise kohustus ära. Kõik vahepealsed variandid on omaniku enda asi ja neid ei saa talle ette kirjutada. Looduskaitseseaduse vastavad sätted on tegelikult seadusandja tööõnnetus, mida ei ole hilja parandada.

Asi on ju lihtne: ulukikahjud on otseselt seotud jahiõigusega, ja kuni seda õigust kasutab maaomanik ise, vastutab ta ise ka kahjustuste eest. Kui omanik jahiõiguse edasi rendib, on ulukikahjustused rendilepingu küsimus.

Tegime sammu tagasi

Kalle Grünthal viitab oma loos põhiseadusele ja asjaõigusseadusele. Need mõlemad väärtustavad omandiõigusi. Ka jahiõiguse otsene seos maaomandiga on meil pärast taasiseseisvumist kord juba olnud – 2003. aastani kehtinud jahikorralduse seaduses.

Selle järgi kuuluski jahiuluk sisuliselt maaomanikule, aga 2003. aastal kehtestatud praegune jahiseadus võttis selle õiguse omanikelt jälle ära ning andis jahimeestele. Jahimehed jahiõiguse omajatena ei ole aga siiani tahtnud võtta vastutust ulukikahjude eest ning praegused jahindusorganisatsioonid ei ole valmis ka loobuma oma monopoolsest õigusest jahirentnikena.

Loe veel

Kahjuks olemegi oma pretsedenditu pöördega nüüdseks jõudnud sinna, et ühiskondlikult soovitud investeeringute asemel (et ressurss oleks kestlik) suunavad maaomanikud ja võib-olla ka jahimehed oma energia hoopis vaidlustesse ja aktsioonidesse ning see ei ole kindlasti see jahinduse traditsioon, mida hakata taga nutma.

Lihtsalt lepingud

Ainuvõimalik tee on anda jahi-uluk koos kahjude kandmise kohustusega tagasi maaomanikule ja pidada jahti euroopalikul moel, kus maaomanik ja jahirentnik on lepingulises suhtes. Selle eelduseks on, et nii püssiga isik kui ka maaomanik on oma valikutes vaba ning turu mõlemal poolel on mitu osalist.

Jahimeestel tasuks olla ettevaatlikum peremehetuse ja ressursile vaba ligipääsu propageerimisega.

See jääb loodusvarade säästlikust kasutamisest ikka kaugele ja on pigem seotud sotsialistlike utoopiatega nagu ka Kalle Grünthali hoiatus suurmaaomanike eest.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare