Ulukiuurija: kiskjatel on metsades toidupoolist külluses, inimest nad söögina ei vaata

 (20)

Ilves, Elistvere loomapark
Ilves Elistvere loomapargis.Foto: Maaleht arhiiv

Eesti aladele saabunud šaakal on oma agressiivse iseloomu tõttu asunud meie metsadest rebaseid ja kährikuid välja tõrjuma ning õppinud ära ka lambatallede murdmise.

Keskkonnaagentuuri peaspetsialist, ulukiuurija Peep Männil ütles täna peetud Eesti Looduskaitse Seltsi konverentsil, et meie metsade kolme suurema kiskja – karu, hundi ja ilvese – käekäiku ei mõjuta otseselt teised metsaelanikud, küll aga inimese tegevus.

Kiskjatel on metsades toidupoolist külluses ja inimest nad toiduobjektina ei vaata, koduloomi murdmas aga käivad tavaliselt kutsikatega hundikarjad, sest noored loomad on tavaliselt alati näljased. Samuti on siia rännanud šaakal asunud lambatallesid murdma.

"Suur osa inimestest peavad kolme suurkiskjat ja ka šaakalit halbadeks loomadeks. Sellest tulenevalt toimub suurkiskjate n-ö arvukuse reguleerimine juba paarkümmend viimast aastat nendele peetava jahiga, kusjuures iga kiskja kohta konkreetsete reeglite püstitamisega," selgitab Männil. "Aastas aga koguneb humntide paturegistrisse kokku ikkagi ligi tuhat kariloomade murdmist."

Hunt inimest ei ründa

Seotud lood:

Huntide arvukust võib meil kevadperioodil lugeda sajakonna isendi ringis, sügisel, kui pojad väljas, kerkib see 200 kanti. Hunt on ka kõige n-ö konfliktsem liik. Talupidajatel on hundiga kõige rohkem probleeme siis, kui hundikari kipub koduloomi murdma. Jahimehed näevad aga hunti endale kõige suurema konkurendina.

Hundikari vajab tegutsemiseks umbes 600 ruutkilomeetrit ja nad kaitsevad oma territooriumi kiivalt ja vihaselt.

"Sigivate paaride arvukust püütakse Eestis hoida 15 ja 20 vahel. Nii seda on ka tehtud, kuid samas on hundi levikuala suurenenud, hunt on jõudnud ka Hiiumaale, samas peamiselt illegaalse küttimise tõttu on hundid kadunud Ida-Virumaalt," kirjeldab Männil võsavillemite olukorda. "Aastal 2011 sai esimene hunt endale külge GPS-kaeluse, praegu on sellise saatjaga hunte kaks."

Kõige suurema põõna on hundile pannud viimaste aastate Aafrika seakatk, mis on maha tapnud 90% metssigadest ja sellega kõvasti huntide toidulauda kesisemaks muutunud. Seda siiski kompenseerib mõnevõrra metskitsede arvukuse suurenemine.

Loe veel

Hunte painab ka kärntõbi, mis on omal moel asunud Eestis likvideeritud marutõve asemele. Kärntõbi huntide seas nii laastav aga pole, selle põeb läbi ehk kolmandik huntidest, aga suremust see laias plaanis ei suurenda.

Šaakal tuli ise

Šaakal, kes on väikeuluk, rebasest või kährikust suurem, hundist aga väiksem, saabus Peep Männili sõnul meile tõenäoliselt Kaukaasia kandist. Seda kinnitavad geneetilisted uuringud, mis näitavad, et šaakali põhjasuunaline levik on Euroopas aset leidnud juba mõnda aega.

Šaakali eluviis ja sotsiaalne käitumine sarnaneb hundiga. "Tal on küll halb renomee, leitakse, et üks šaakal peab ikka kole olema," räägib Männil. "Tegelikult ma ei ütleks, et šaakal oleks koledam rebasest või kährikust. Aga sarnaneb ta pigem hundiga."

Karul hea elu

Suurkiskjatest kõige paremini läheb karul, keda meil arvatakse olevat 700 looma ringis. Enamik neist Põhja- ja Kesk-Eestis, igal aastal poegib siin üle saja karu. Kui tavaliselt on pesakonnas kaks poega, siis tänavu on päris palju registreeritud ka nelja pojaga peresid. Küll võib inimene Rail Balticu ehitusega karude elu kõige rohkem mõjutada. Nimelt on karusid Lääne-Eestis küllaltki vähe ja kui raudtee diagonaalis Eestimaad poolitama asub, siis võivad läänepoolsesse ossa jäävad mõmmikud isolatsiooni jääda.

"Karude puhul on väga juhuslik lihasöömise huvides kariloomade murmine. Küll aga käivad nad päris agaralt mesitarude kallal. Viimasel ajal on nad ennast lõbustanud ka põllule jäetud silopallide lammutamisega," iseloomustab Peep Männil karude elu-olu. "Karu küll kardetakse ja karu on ka inimest rünnanud. Küll harva, enamasti on nad seotud jahilkäiguga, kui haavata saanud karu oma pesakonna kaitsmisega, ennetamaks inimese rünnakut."

Ilvest ähvardab kärntõbi

Ilvese juurdekasv on aasta-aastalt vähenenud. Kuna ilvest on lihtsam püüda kui hunti, on ka saatjakaelusega varustatud ilveseid meie metsades ligemale kakskümmend. Mõni kaelustatud ilves on rännanud toidupuudusel ka 130 km, mõned siinmail sündinud ilvesed on jõudnud Läti metsadesse.

"Õnnetus seisus on ilves aga sellepärast, et tema toidusedel on hundi omast tublisti kitsam ja sõltub suuresti metskitsede arvukusest," selgitab Männil. "Kui metskitsel läheb hästi, siis läheb ka ilvesel hästi."

Lisaks on ilves väga tundlik kärntõve suhtes.

Sel aastal on jahimehed loendanud palju kolme pojaga pesakondi ja võib loota, et ka ilvese arvukus asub tõusuteele, märkis Männil.

Osta koos Maalehega praktiline käsiraamat taaskasutamisest hinnaga vaid 4,99 €!
Vaata lähemalt

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare