Urmas Laht: Kodumaist sealiha enam kõigile ei jätku
Murelikuks tegi ministri arvamus 7. mai Postimehes, kus ta tõi otsese näite Eesti seakasvatusest. Seakasvatajad peaks toitma lihaga kogu Eesti rahva, aga samas pole selles põllumajandussektoris võrdset euroopalikku printsiipi rakendatud.
Kui me vaatame oma naabrit Lätit, siis seal makstakse oma sealihatootjatele juba teist aastat järjest toetust, et nad suudaksid raskes konkurentsis vastu pidada.
Või näiteks Ungari, seal on sealihatootjatele tehtud käibemaksu erisus, mis tagab, et siseriiklikult toodetud sealiha on konkurentsis selle lihaga, mis väljast sisse veetakse. Praegu pakub Ungari juba väga odavalt sealiha erinevaid tükke ka teistesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse, mis mõjutab ka meie lihatootjaid.
Alates 1. aprillist 2015.a.hakkas kehtima sealiha erimärgistuse määrus, mis tähendab seda, et kui sealiha või põrsad on toodetud mõnes teises riigis, siis peab see tarbijale arusaadav olema. Selleks on Prantsusmaal kauplustesse välja pandud kirevad sildid, et tarbija sellest ka üheselt aru saaks. Täna Eesti kaubanduses on väikselt kirjutatud paremal juhul riigi nimi, muidu aga lihtsalt EU, mis on vastuolus kehtiva seadusega ehk toimub tahtlik seaduse rikkumine ja tarbija eksitamine.
Toome näiteks Ranna-Rootsi, kelle toode on saanud Eesti parima lihatoote 2015 auhinna – tekib ainult küsimus, kui palju nendes toodetes kasutatakse Eestis toodetud sealiha.
Tegelikult pole ju küsimus ainult ühes-kahes sealihatootjas ja nende kehvades majandustulemustes, vaid löögi all on juba mitmendat aastat kogu lihasektor ja Eestis toodetud puhas toit.
Nii nagu minister oma intervjuus tõdes, et 2011. aastal sattusid sealihatootjad raskesse olukorda. Ja nad sattusid raskesse olukorda tänu sellele, et riik ei astunud vajalikke samme selle vältimiseks õigel ajal.
Tol ajal paisati müüki Eesti elevaatorites olevad teravilja varud, mis oli mõeldud just lihasektori abistamiseks. Sealihatootjad ei suutnud sellises mahus teravilja korraga osta. Küll aga ostsid selle teravilja üles vahendusfirmad, kes hiljem ikkagi seakasvatajatele korraliku vahelt kasuga vilja maha müüsid. Sellega tõusis paratamatult sealiha omahind ja tulemuseks sealihakasvatajate konkurentsi alla jäämine.
See, et 2005. aastal oli mul oskus minna Vene turule ja aidata sinna ka teisi meie seakasvatajaid, tagas selle, et suutsime sealt viie aasta jooksul teenida päris korralikku kasumit. Tänu sellele Eesti seakasvatus tänasel päeval mingil määral veel elus ongi. See kasum investeeriti farmidesse, mis kaasajastati, paljud meie enda parimad farmid toodavad praegu sealiha kõrgel Taani tasemel.
Oleme jõudnud olukorda, kus poliitikute suutmatus säilitada väljund Vene turul, võttis tootjatelt ära võimaluse teenida ja seeläbi investeerida. Meil on küll võimalus viia liha Lätti, Leetu ja Poola, kuid kuna kogu Euroopas on sealiha hinnad väga madalad, siis müüakse ka sinna alla omahinna.
Kui võrrelda eelmist aastat tänavusega, siis on Eestis ligi kolm tuhat emist vähem (ca 18%), mis arvutuslikult näitab seda, et tänasel päeval me kasvatame aastas umbes 70 000 siga vähem ja see sigade hävitamise protsess ei ole peatanud vaid süveneb. Nii olemegi jõudnud olukorda, kus me ei suuda ise oma Eesti rahvast enam 100% sealihaga varustada.
Lugedes ministri väljaütlemisi, et sealiha ei ole mõtet lattu toota, siis kõigepealt tuleks aru saada põhimõttest, et kui emis tiinestatakse, siis saame sajakilose sea kätte alles kümne kuu pärast. Teisisõnu on tegemist valdkonnaga, kus ei ole võimalik vahepeal pidurit tõmmata. Ma saan aru, et näiteks nööpi tootes ühel hetkel lihtsalt tehast ei käivita. Siin, paraku, on tegu elusorganismiga. 25-30 kiloseid põrsaid ei võta liiga väikese lihamassi tõttu ükski lihakombinaat vastu.
Seakasvatuse lõpetamiseks läheb aega jämedas laastus kuni aasta ja et uuesti käivitada kulub kolm-neli aastat. Veisekasvatuses on see aeg veel pikem.
Küsimus on ka selles, et kuhu me siis liikuda tahame. Kui 80 protsenti Eesti elanikest vastas küsitlustes, et nad eelistavad Eesti toitu ja 56 protsenti, et nad seda ka kaubanduses reaalselt teevad, siis miks meie riik ei võiks oma elanikonnale vastu tulla ja teha kõik endast oleneva, et oma riigi tootjad seda ka suudaksid, nii nagu naaberriigid seda täna teevad.
Eesmärk on ikkagi see, et inimesed saavad osta kvaliteetset Eestis toodetud toiduainet. Teadlased on kindlaks teinud, et saja kilomeetri raadiuses inimese elukohast kasvavates taimedes on talle kõige sobilikumad vitamiinid ja mineraalid. Ja kui neid omakorda söödetakse loomadele, siis see ongi tegelikult kõige tervislikum toiduaine.
Et seakasvatust Eestis lõplikult ei hääbuks, selleks on riigi tasemel vaja vastu võtta väga tõsiseid ja konkreetseid otsuseid ja ma loodan, et värske minister sellest ühel hetkel ka aru saab. Seakasvatajad on valmis igati talle nõu andma ja omapoolseid ettepanekuid tegema olukorra normaliseerumiseks.
Pikemalt võib seakasvatusest lugeda neljapäevasest Maalehest!
