Eestis arvati seda liiki pesitsevat 4000–8000 paari, kuid uuemad loendusandmed näitavad, et nurmkanade arvukus on väga tugevalt langenud.

Kas seda on põhjustanud viimaste aastate karmid talved, muutused põllumajanduses, pisikiskjate arvukuse märkimisväärne tõus või hoopis muud tegurid, seda püütakse muu hulgas välja selgitada nurmkanale pühendatud aastal.

Samas on kõigil võimalus nurmkanu toetada talvise lisatoitmisega (heinaseemned, viljajäätmed jms).

Et toit püsiks kättesaadav, soovitatakse lindudele seda panna spetsiaalsete varjualuste alla.

Läänemaa jahindusbioloog Kalev Sootalu saatis mõned lihtsate varjualuste-söödakohtade joonised, mis pärit 1985. aasta trükisest “Ulukihoolde ABC”. Ta lisas, et varjeks toitmiskohal sobiks hästi ka vaiadele asetatud platvorm – kas mõni vana suurem uks, sõrestikule asetatud oksad vms.

Jahimees Ilmar Pommer soovitab põldpüüdele (kasutada saaks ka jänesed) paigaldada söödaautomaate, mida saaks ehitada väiksemast, 20–30-liitrisest plasttünnist.

Tünni põhja alla tuleks kinnitada läbipaistev, umbes 15 cm pikkune ja 20–25mm läbimõõduga plastist tugevama seinaga torujupp.

Tünn tuleb asetada nelja jalaga puust raami sisse või meisterdada tünnile eraldi jalad, nii et toru ots jääks maapinnast u 20 cm kõrgusele. Torujupil võiks alumine ots olla pisut kitsam või tuleks torusse panna traadist keeratud spiraal, et vili ei variseks hooga peale.

Kui tünnike täita viljaga, täitub ka läbipaistev toru. Linnud näevad torus teri, toksivad seda ning vili pudeneb maapinnale, kust seda saab süüa.

Jaanus Aua järgi talvitavad nurmkanad meil pesakondadena, mis lagunevad märtsis-aprillis paaride moodustumise ajal.