Uued tõed lehmade söötmisest kaante vahel
“Enne otsustas perenaine või lüpsja lehmadele jahu andmise üle, seoses vabapidamislautadega on niinimetatud karjanaisefaktor kadunud,” ütleb maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi juhataja Olav Kärt. “Nüüd on söötmise juures põhiline, et arvestatakse lüpsiperioodi jooksul lehma organismis toimuvaid muutusi.”
Praegu kasutatava söötmisteooria aluseks on teadmine, et pärast poegimist vajab lehm ühtmoodi söötmist, lüpsiperioodi keskel teistsugust ning enne kinnijäämist kolmanda koostisega sööta.
“Meie põllumees on haritud inimene, tema ettevalmistus on parem kui Kesk-Euroopa farmeril, meie farmeril on enamasti kõrgharidus. Seetõttu võtab ta kõik uue hästi omaks — käib koolitusel ja vajab vaid harva nõustajaid. Paljud teevad ise söödaratsioone. Ja tulemus on see, et kes on uue farmi püsti löönud, on tonn-poolteist piima ikka juurde saanud,” kiidab söötmisprofessor.
Maaülikooli loomakasvatuskonverentsil tutvustatud raamatu kaante vahele on kogutud kõik viimasel viiel aastal tehtud olulisemad söötmisalased teadustööd. Aga ees ootavad uued avastused.
Hakatakse uurima söötmist robotlautades
Olav Kärt räägib, et üks uus uurimustöö on käimas koos TÜ biokeemia instituudiga. Selle eesmärk on määrata piimast tunnuseid või markereid, mis iseloomustavad lehma tervist ning tema võimet sööta ümber töötada, nii et ta terveks jääks.
Praegu töötavad sellel alal kaks doktoranti — Aire Ilves ja Hedi Harzia. Millal selle tulemused praktikasse ja aretusprogrammidesse jõuavad, ei julge Kärt veel ennustada.
Teine ülesanne on hakata uurima söötmist robotlautades. Põhiküsimus on siin, kuidas söötmist siis korraldada, kui loom on nii vaba, et saab valida, kas läheb sööma söödakäigu juurde või robotisse. Kärt arvab, et see saab olema raskem projekt kui eelmine, aga lubab, et seda tehakse väga innukalt.
Praegu ei ole veel konkreetset otsust, kelle farme uurimus hõlmama hakkab. Märja farm jääb kindlasti üheks baasiks, aga vaadata tuleb eri tüüpi farme. Erinevad on robotid ise ja söötmise korraldus — kas farmis on ainult robot või ka söödaautomaat; mida segasöödana antakse jne.
Põllumehed seminaril sülearvutitega
“Kärt tegi möödunud aastal meile väikese õppuse — käisime laptop’idega seminaridel. Eks ma nüüd siis kasutan neid teadmisi vaikselt,” räägib OÜ Männiku Piim juht Avo Samarüütel.
Möödunud aasta tulemuste alusel parima robotfarmi juht kinnitab, et nemad on igasugustele uuringutele avatud. “No kuule, kus seda teadust siis tehakse!” ütleb ta.
Ka robotlauda uuringust on ta kindlasti huvitatud. Männiku Piimas on robotid kolmandat aastat ja küsimusi ning uurimisteemasid piisavalt.
“Kui hakkad lehmi üles söötma, siis ühele lisajõusööda andmine mõjub, teisele mitte, pigem läheb toodang tagasi. Mitte kunagi ei saa sama tulemust, kui paned kümnele lehmale ühe ja sama puuga jõusööta,” jagab Samarüütel kogemusi ja arvab, et pikemas perspektiivis on see tõuaretuse küsimus. Päris piimatootja lehm, kes annab päevas 50–60 liitrit piima, omastab lisajõusööda hästi, aga kui anda seda 35-liitrisele, võib toodang isegi alla minna.
