Majandusteaduskonna lõputööst „Sotsiaalne talupidamine Euroopas ja Eestis“ selgus, et Eestis tegelevad sotsiaalse talupidamisega praegu vaid mõned üksikud talud, kuna inimesed kas ei tea või teavad sellest valdkonnast veel liiga vähe.

Variku uurimuses jagasid oma kogemusi kuus talupidamist, kes nimetasid oma põhilisteks sihtrühmadeks intellektipuudega inimesi, erivajadustega lapsi, noori ja täiskasvanuid, vaimupuudega inimesi, perekondi ning kooli- ja lasteaialapsi. Kliendid aitavad talude juures tegeleda kariloomade eest hoolitsemisega või pakutakse neile loomateraapiat.

Töö juhendaja, Tartu ülikooli juhtimise lektor Merike Kaseorg rääkis, et mitmed sotsiaalsed talupidajad tõid teraapia tulemusena välja klientide enesehinnangu tõusu ja vaimse rahulolu. „See aitab omakorda kaasa sotsiaalsele kaasatusele, kuna nii tunneb inimene, et ta kuulub ühiskonda.”

Arengut pärsib puudulik rahastus ja toetus. „Riigipoolsed toetused puuduvad, seega enamus rahastust tuleb kas erasponsoritelt või läbi projektide,“ nentis Kaseorg, tuues näiteks, et kui Eestis sotsiaalse talupidamise rahastamissüsteem on nö lapsekingades, siis näiteks Holland, Norra ja Belgia on vägagi huvitatud, et maapiirkondades seda valdkonda arendatakse. „Nad on selle jaoks loonud ka otsetoetusi. Itaalias ja Suurbritannias on talude toetuseks rajatud erinevad fondid, mis rahastavad lisaehitiste rajamist,” lisas õppejõud.

Maaeluministeeriumi hinnangul on Eestis asjaosalised valdkonna arendamisest vähe huvitatud, kuid kahe antud alal kõige edukama riigi, Hollandi ja Norra näitel võib öelda, et seal hakkas sotsiaalsete talupidamiste arvukus kasvama pärast seda, kui ministeerium valdkonda tutvustas ning toetama hakkas.

Eesti talupidajad leiavad, et riik võiks eraldada ressursse antud valdkonna toetamiseks ning luua programme, mis tutvustavad sotsiaalset talupidamist riiklikul ja kohalike omavalitsuste tasandil ning selle kaudu kogu elanikkonna hulgas, sest sotsiaalne talupidamine panustab maapiirkondade arengusse.

Kerli Variku sõnul on praegu Eestis väga vähe inimesi, kes defineerivad oma tegevust kui sotsiaalset talupidamist, kuid kindlasti on siinsel maastikul ruumi uutele algatustele: „Sarnaselt Euroopa riikidele, võiks ka Eesti hoolekande- ja haridusasutuste töötajad teha koostööd tavaliste taludega. Seda eriti juhul, kui selline töötaja on mõne talupidaja pereliige ning aitaks oma tegevusega panustada pere talupidamise mitmekesistamisse.“

Varik lisas, et nii võiksid näiteks eripedagoogid, füsioterapeudid, meditsiiniõed ja mitmed muud oma ala professionaalid teha koostööd talupidamistega ning luua Eestisse sotsiaalseid talupidamisi juurde.