Merenduse ja kalanduse eest vastutav volinik Maria Damanaki sõnas: „Uus fond suurendab majanduskasvu ja tekitab kalandussektoris uusi töökohti. Enam ei kulutata raha suurte kalalaevade ehitamise peale. Ühise kalanduspoliitika eelarve keskkonnasõbralikumaks muutmisest saavad kasu väikesemahuline kalapüük ja vesiviljelus.”

Hoolimata sellest, et alates 1990. aastatest on laevade lammutamise peale kulutatud juba 1,7 miljardit eurot, kannatab ELi kalalaevastik ikka veel ülevõimsuse all. Laevade mahakandmise mõju nullitakse ära ülejäänud laevade tehnoloogiliste uuendustega. Seetõttu ei anta nüüd enam raha lammutamiseks, vaid kasutatakse seda majanduslikult ja sotsiaalselt tootlikumaks tegevuseks. Mitmekesistamine on üks neist. Rohujuuretasandilt lähtuvate algatuste julgustamine on seni andnud suurepäraseid tulemusi sellistes kalapüügiga seotud valdkondades nagu kalatöötlemine, toitlustus või turism. EMKF hakkab seda kogukondade suunatud innovatsiooni tugevdama. Väikesed rannikuäärsed kalalaevastikud jäävad paljude mereäärsete kogukondade majanduse tugisambaks ja nende toetuseks antavat abi intensiivistatakse.

Fondist toetatakse ka selliseid innovatiivseid projekte nagu näiteks kalavõrkude asendamine selektiivsemate püügivahenditega, et vähendada saagi tagasiheidet. Samuti toetatakse uute tehnoloogiate väljaarendamist, mille abil vähendada kalapüügi ja kalakasvatuse keskkonnamõju.

Uus fond asendab olemasoleva Euroopa Kalandusfondi (EKF) ja mitmed muud rahastamisvahendid. Ettepanekus kavandatud summa ajavahemikuks 2014–2020 on kuni 6,5 miljardit eurot.

Fondi kasutatakse projektide kaasrahastamiseks koostöös liikmesriikidega. Kogueelarve eraldatakse liikmesriikidele lähtuvalt sellest, kui oluline on kalandussektor nendes riikides. Seejärel kohaldatakse komisjoni ja liikmesriikide ühise eelarvetäitmise põhimõtet. Iga liikmesriik koostab vastavaks ajavahemikuks tööprogrammi ja täpsustab selles, kuidas kavatsetakse liikmesriigile eraldatud raha kulutada. Kui komisjon on programmi heaks kiitnud, otsustab liikmesriik ise, milliseid tegelikke projekte tuleb rahastada. Tegevuse abikõlblikkust ja programmi rakendamist jälgivad liikmesriigid ja komisjon.