Uus hobuseblogi: eesti tõugu hobune väärib oskuslikku kohtlemist
Atheena on tänavu neljaseks saav mõnusa olekuga eesti tõugu mära. Tema õpetajaks ning veebipäeviku pidajaks on hobusehuviline noor naine Ingrid Randlaht, kes teeninud elatist ka ratsastajana. Ingrid on ka suur eesti tõugu hobuste fänn.
“Eesti hobune on meie väikese hobusepoplatsiooni suurim väärtus,” leiab ta. “Ilma oma hobuseta ei oleks me sugugi need, kes me praegu oleme.”
Pakume siinkohal tutvustuseks Ingridi mõtiskluse eesti hobusest:
“Maailmas pole enam alles kuigi palju hobusetõuge, mis oleks sajandeid säilinud geneetiliselt suuresti muutumatuna. Mõningane ristamine teiste tõugudega ei ole eesti hobust oluliselt muutnud, kuid on andnud ühe asja, mis on tänapäeval tema üheks suurimaks tõmbenumbriks – värvused. Eesti hobusel on lubatud kõik peale suuri valgeid märgiseid tekitavad geenid. Esinevad aga kõik põhivärvused, lisaks kollasegeen, hiirugeen ja hõbegeen ning ka kimligeen.
Peale selle on eesti hobune vägagi asine tööloom. Praegu valdavalt ratsahobusena kasutatav enamasti ponimõõtu hobune tegi esivanemate põldudel kõik tööd. Ka praegu vääriks ta oluliselt laialdasemat kasutamist rakendis. Hobusemehetarkus ja hobusega töötamise oskus on aga maalt praktiliselt kadunud. Ehk taaselustab seda pisut rakendispordi populaarsuse tõus.
Eesti hobune ise on võrdlemisi vähenõudlik, suutes vähemalt Lääne-Eesti kliimas piisava maa olemasolul end ise aasta läbi elus hoida. Kirjutan just nimelt elus hoida, sest töös kasutatavad hobused vajavad siiski lisahoolt. Palju suuremaks hädaks kui puudus, on eesti hobusele inimese liigne agarus tema söötmisel ja ka soovis hobust soojas umbses tallis pidada. Paljud hobuste haigused on tingitud just valest söötmisest ja viletsa õhuvahetusega talliruumidest ning ka viletsast kapjade hooldusest.
Hobuste käsitlemine ja väljaõpe on aga need kohad, kus on tekkinud suur lõhe kahe generatsiooni vahele. Vanu hobusemehi praktiliselt enam pole ja noored veel ei oska. Omakeelset kirjandust on vähe, juhendamist on maal raske leida ja visalt levivad alusetud müüdid, mis ikka ja jälle viivad vääralt koheldud hobusteni.
Eesti hobune vajab enam tähelepanu ning nendega tegelejad võimalust end täiendada. Et ei peaks hobuse ostja otsime vaid noori kogenematuid hobuseid ja kasvataja saaks püstipäi müüa ka korralikult sisse sõidetud või ette õpetatud hobuseid.
Üldiselt on aeg tunda uhkust oma hobuse üle ja mülkast välja ronida. Ei ole eesti hobuse ainus asi närida rannaniidul pilliroogu. Sajandeid tööd teinud hobune saab ja suudab seda ka praegu teha ning väärib palju oskuslikumat ümberkäimist.”
Sellest, kuidas Atheena inimese lähedusega harjus ning ratsahobusena esimesi samme tegema hakkas, loe lähemalt Maaleht.ee eesti hobuse blogist.
