Uus loodukaitseseadus lubab kallasrajale jalutama
Olulisimaks muudatuseks on looduskaitse alla võtmise korra muutmine põhjalikumaks ja selgemaks. Maa-ala kaitse alla võtmise ettepaneku puhul lubab seadus piirata seal toimetamist, et tagada loodusväärtuste säilimine, ent senini ei olnud see aeg seaduses määratletud.
Et ajutine maaomaniku tegevuse piiramine ei kestaks igavesti, peab riik otsustama maksimaalselt 28 kuuga, kas kaitseala loomine on vajalik või mitte.
Edaspidi tuleb kõigil asjaosalistel senisest täpsemalt põhjendada oma otsuseid, ettepanekuid ja vastuväiteid maa kaitse alla võtmises. Seejuures pikeneb nendele vastamise tähtaeg, et tagada parem ja põhjalikum ettepanekutega arvestamine.
Teise olulise muudatusena saab täpsemad raamid kallasrajale juurdepääsu tagamise kohustus. Rannal või kaldal asuva kinnisasja valdaja võib kohaliku omavalitsuse kirjalikul nõusolekul kallasrada tõkestada põhjendatud vajaduse korral, kuid ta peab tagama tõkkest üle- või läbipääsu kallasrada mööda liikumiseks.
Kallasrada on avaliku veekogu äärne kaldariba, mida mööda võib vabalt ja takistamatult liikuda. Selle laius on laevatatavatel veekogudel 10 meetrit, teistel veekogudel neli meetrit ja suurvee ajal, kui kallasrada on üle ujutatud, kaks meetrit.
Seadusemuudatus puudutab ka jahiulukite lisasöötmist rahvusparkides, looduskaitsealadel ja püsielupaikades, milleks on vajalik kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekut. Piirangu eesmärk on vähendada nende loomade poolt tekitatavat kahju ohustatud kaitsealustele liikidele.
