Uus-Meremaal on maailma kõrgeim viljatoodang
Piimatootmine on Uus-Meremaal odav ja toodang lehma kohta madal, kuid teraviljakasvatuses on vastupidi: kulud on suured ja nisusaak maailma kõrgeim – keskmiselt
12 tonni hektarilt.
Kogu teraviljakasvatus ja seemnekasvatus käib Uus-Meremaa Lõunasaarel, kus asuvad saarestiku suurimad viljapõllud, kunstliku niisutusega. Kuigi kulud on suured, jääb sellisel juhul kasumit rohkem taskusse.
Niisutamine
“Muidu korralikku vilja ei saa,” sõnab seemnekasvataja Doug Gough. “Ilma niisutuseta on nisusaak 6 tonni hektarilt, niisutusega 12.”
Piirkond saab looduslikult 600–700 mm vihma hektari kohta. Kuna sealsed liivased mullad ei hoia niiskust, antakse seda kunstlikult juurde. Näiteks Doug Gough annab lisavett ainult osadele oma põldudest, ent teine külastatud farmer, Roger Henderson, niisutab 95% pinnast. Lisavett antakse keskmiselt 200 mm/ha. Niisutusperiood on novembrist aprillini.
Kuna viimasel kümnendil on Uus-Meremaal hakatud vee kasutamisele tähelepanu pöörama riiklikul tasandil, et kaitsta põhjavett (valdavalt liivarikas muld laseb vett palju läbi), ostavad intensiivselt viljelevad farmerid, kes soovivad oma põlde kunstlikult niisutada, veekasutusloa.
Makstakse ka veemaksu. Veemaks koosneb mitmest osast. Ühekordsed maksed on 1 veekasutusosak 25 NZD, keskmise suurusega farm vajab neid kümmekond; puurkaevu ehitusosak ühekordse maksena – 2000 NZD. Uusi puurkaeve enam palju ei lubata juurde rajada ja praegu tegeleb kohalik võim osade lubade tühistamisega. Lisandub iga-aastane veemaks 600 NZD/ha.
Niisutamiseks kasutatakse nii maapõuest tulevat kui vihmavett. Kuna sademeid tuleb osal aastast palju, korjatakse sadeveed kokku ja kasutatakse taas niisutamiseks, kusjuures põhjavee kasutamine on kaks korda kallim kui pinnavee kasutamine.
Väetamine
Peamised kultuurid on nisu, oder ja raps. Kuna rapsikasvatus on tulus, tahaksid seda kasvatada kõik. Mulla viljakuse säilitamise eesmärgil lepitakse kokku piirkonnad, kus teatud perioodil kasvatatakse rapsi, ja piirkonnad, kus seda teha ei tohi.
Nisukülv algab nende mõistes talvel (augustis-septembris). Külviajal väetatakse põldu lämmastikuga. Lämmastiku ohtrus oleneb soovitavast saagist. Näiteks kui farmer soovib saada
10 t/ha – annab 300 kg/ha N; kui soov on saada 15 t/ha – annab 450 kg/ha. Ent soovituslik on nende maksimumsaagikuse
14 t/ha saamiseks piirduda siiski 300 kg/ha. Lämmastikväetist lubatakse korraga anda maksimaalselt kuni 200 kg (meil on soovitus kuni 100 kg). Peamiselt kasutatakse karbamiidi, kuna see on kõige soodsam ning kunstliku niisutuse tõttu ei lendu.
Talvel, kui nisukülv algab, antakse 100 kg. Edaspidi väetatakse väikestes kogustes mitu korda kasvuperioodi jooksul. Kuna vihmad on kohati sagedased ja tugevad, pole mõtet suuremat kogust panna, see läheks kohe läbi mulla põhjavette.
Igalt põllult võetakse kord aastas mullaproov ning väetamine toimub selle alusel. Üks külastatud farmer ütles, et kui ta hakkas mullaproovide järgi väetama, vähenesid kulud poole võrra.
Jude ja Roger Hendersoni teraviljakasvatustalus antakse lämmastikku 250–400 kg/ha. Ülejäänud elemente – fosforit, kaaliumi, boori – antakse mullaproovide järgi. Väetisefirma aitab väetusplaaniga. Henderson kasutab kasvuregulaatorit.
Viljelustehnoloogiad
Varem oli Uus-Meremaal kasutusel künnipõhine mullaharimine, nüüd kasutatakse minimeeritud harimist kultivaatori ning vahel ka randaaliga, vähesel määral otsekülvi. Põhk põletatakse ja vahel isegi korduvalt. Samuti oli tee ääres näha äärest ääreni põletatud põldusid, et umbrohtu hävitada, kuna see on suur probleem.
Umbrohu hävitamiseks kasutatakse ka põldude üleujutamist. On põlde, mida läbivad niiskusekaitse vallid ja nende vahel võib vesi seista mitu nädalat.
Teravilja teravilja järel ei kasvatata. Palju kasvatakse hübriidsorte, ent ka juhul kui neid ei kasvatata, ostavad paljud farmerid igaks aastaks uue seemne.
Suur probleem on tuulekaer. Tootmispõldudel kasutatakse selle tõrjeks herbitsiide, mujal ollakse tõrjest loobunud, kuna see on väga suuremahuline töö.
Vili tuleb põllult suhteliselt kuivana. Vahel on kuivaine 80%, mõnel aastal ka 70%. Seetõttu kasutatakse enamasti vaid õhukuivatiga punkreid. Näiteks kui õues on temperatuur 30–35 °C, on vili juba koristusel nii kuiv, et niiskust on vaja vähendada vaid mõne protsendi võrra.
Raps niidetakse nii Austraalias kui Uus-Meremaal ette, lastakse 3–5 päeva kuivada ning seejärel koristatakse. Sellegipoolest väidetakse, et koristuskaod on minimaalsed.
Viljakasvatuspiirkonnas on eesmärk püstitada nisu kasvatamise rekord aastaks 2020 – saagikuseks 20 t/ha. Praegu on maailmarekord 15 t/ha.
Mesilasepidajatega üldiselt probleeme ei ole. Nad toovad ise tarud põldude lähedusse tolmeldamiseks.
Põlde pritsitakse alati õhtuti, oodates ära, et mesilased oleks töö lõpetanud. Vajadusel tarusid ka kaetakse, samuti kasutatakse mesilasesõbralikumaid kemikaale.
Põldude vahel on hekid, mis kaitsevad tugevate tuulte eest. Piirkonnas oli 10. septembril viimane suurim torm – arvatakse, et puitu ja niisutussüsteeme hävis 1 mln NZD väärtuses.
Seemnekasvatus
Uus-Meramaa taimekasvatuseks soodne kliima ja mullastik on tekitanud olukorra, kus väga suur osa maailmas toodetavatest seemnetest – nii vilja-, heina-, köögivilja- kui lilleseemnetest – paljundatakse just seal.
Uus-Meremaal sobib seemnekasvatuseks 150 000 ha ja 30% sellest asub Canterbury maakonnas. Kaks kolmandikku seemnest eksporditakse. Seemnekasvatusega ollakse 5.–6. kohal maailmas. Suuremad seemnekasvatuse piirkonnad maailmas on Oregon USAs, Argentina, Lõuna-Aafrika ja Prantsusmaa.
Gough kasvatab mitmeaastase raiheina seemet, seemnesaak on keskmiselt 2 t/ha. Seeme läheb Prantsusmaale. Valge ristiku seemnesaak on 600–700 kg/ha.
Redise-, porgandi- jm köögiviljaseemnete kasvatamiseks kasutatakse parimaid põlde. Porgandiseemne kasvatamine on riskantne – mõnel aastal teenib sellega kümneid tuhandeid, mõnel aastal mitte midagi. Ohud on talv, väga suur fungitsiidivajadus ning porgandikärbes. Porgandi- ja rediseseemne puhul on suureks probleemiks ka tolmlemine.
Gough kasvatab ka mitmesuguste salatite seemneid. Seemned müüakse Hollandisse puhastatuna ja pakituna.
Roger Hendersoni suurim sissetulek tuleb raiheinaseemnest. Raiheina kasvatatakse sel hooajal 40 hektaril. See koristatakse vaalu, kus ta 5–6 päeva kuivab, siis kombainitakse seeme. Raiheinale annab ta ka kõrretugevdajat 1,4 l/ha. N antakse karbamiidina, 350–400 kg/ha, jagatuna kolmele korrale. Saak on 3,5 t/ha. Seemet külvatakse 8 kg/ha. Tema saab raiheina eest 1.60 NZD/kg, edasimüüja 6 NZD/kg.
Sordiaretus
Sordiseemne kasvatuse kompanii Grasslanz aretab ja kasvatab valget ristikut ja raiheina – kaht peamist Uus-Meremaa söödakultuuri. Lisaks kasvatatakse aruheina, timutit, lutserni, sigurit ja punast ristikut. Katsetatakse ja paljundatakse ka muu maailma seemnefirmade toodangut.
Sertifitseerimissüsteemil on kõrged standardid. 10 aastat ollakse sordi aretajad ja paljundajad, alles siis saab sorti müüa.
“Piltlikult öeldes saan peotäie seemneid ja paljundan nii, et saaks turustada,” ütleb Grasslanzi teadur Shaun Monk. “Meie loome ideaalse seemne, mida teised seemnekasvatajad edasi paljundavad.” Raiheina saadi algul 1 t/ha, nüüd 3 t/ha. Kasutatakse kasvuregulaatorit ja fungitsiitide.
Praegu on kompaniis käsil uudne aretustöö. Aretatakse kõrgema endofüütide sisaldusega kõrreliste taimede sorte. Endofüüdid tekitavad toksiine, mis kaitsevad taimi. Kuna kõik taimed sisaldavad ka ise teatud määral endofüüte, mis kaitsevad neid taimehaiguste ja kahjurite vastu, siis aretatakse selliseid taimi, mille endofüütide sisaldus on piisavalt suur. Sel juhul ei kannata taim nii palju seenhaiguste ja kahjurite rünnaku tõttu ning taimekaitsevahendeid läheb vähem vaja. Teravilja puhul on alustatud endofüütide uuringuid fusarioosi ja muude seenhaiguste vastu.
Proove võetakse kolm korda, lisaks tehakse DNA-test. Kui taim ei sisalda endofüüte, siis visatakse see ära. Grasslanz müübki teravilja- ja kõrreliste seemneid, mis on endofüütidega rikastatud.
Taime järgmistes põlvedes endofüüdi sisaldus väheneb, niisiis on ees veel palju tööd, et endofüüt püsiks.
