Talvik rõhutab, et vaid osa Eesti piimanduskriisi põhjuseid ei sõltu valitsuskoalitsiooni tegevusest - näiteks majandussanktsioonid Venemaale ja Venemaa-poolsed impordipiirangud seoses sekkumisega Ukrainas. Samuti on üks kriisi põhjuseid suur ületootmine tulenevalt piimakvootide ja eksporditoetuste kaotamisest EL-is alates 1. aprillist 2015.

"Oleme osalised suures pildis, milles toimunud muutused - eksporditoe ja piimakvootide kadumine näiteks - on meile kui väikestele suure paugu pannud," sõnab Talvik ning viitab, et need muudatused olid tegelikult ammu teada, kuid sellest hoolimata investeerisid suured põllumajandusettevõtted uutesse lautadesse ja ülikallitesse seadmetesse ning ägavad nüüd pangalaenude käes, mida ei suuda tagasi maksta.

Talviku hinnangul on kahe lehma pidamine elulaadiküsimus, Vabaerakond aga räägib 50-100 lehmaga (pere)farmidest. "Kui need ära kaovad, jookseb kogu asi hunnikusse," sõnab maaelukomisjoni liige ning lisab, et suuri põllumajandusettevõtteid ei peaks kaotama, sugugi mitte, kuid need ei tohi olle maaelu- ja põllumajanduspoliitika sihtide seadmisel kesksel kohal. Kontsentreerimine on suur probleem, nii maaelu, toidujulgeoleku kui keskkonna seisukohalt.

2015. aasta Riigikogu valimiste eel lubasid kõik erakonnad peale Reformierakonna üleminekutoetused maksimaalses ulatuses taastada. Reformierakond oma lubadust, küll aga peavad põllumehed Talviku arvates küsima, miks IRL ja sotsiaaldemokraadid on neid petnud.

"Tegelikult on alati valikute küsimus, kellelt võtta ja kellele anda. IRL-i väljavahetamine sotsiaaldemokraatide vastu läks põllumeestele maksma ligi 220 miljonit eurot (lastetoetused), kui kaasfinantseerimist vähendati ca 80 mln euro võrra ja loobuti seitsmeks aastaks ka Eesti riigi poolsete üleminekutoetuste maksmisest otsetoetustele kogusummas 140 mln eurot," selgitab Talvik.

Vabaerakond tegi käesoleva aasta riigieelarve menetlemise käigus muudatusettepaneku üleminekutoetuste maksmiseks 2016 aastal, mida valitsuskoalitsioon ei toetanud. Käesoleva aasta 16. juunil andis erakond Riigikogu menetlusse otsuse eelnõu, millega annab valitsusele ülesande algatada riigieelarve muudatus, et maksta veel tänavu erakorralist riigiabi 8,3 miljonit eurot: piimasektorile 7,5 ja sealihasektorile 0,8 miljonit eurot kriisiabitoetusi.

Samas märgib Talvik tunnustavalt maaeluministeeriumi otsust hakata maksma 2017. aastast alates kuni 2020. aastani tootmisega seotud toetusi: kuni 100 pealise piimakarja omanikud hakkavad saama 200 eurot lehma kohta ja 101 kuni 400 pealise karja omanikud 100 eurot lehma kohta. Ta toob välja, et diferentseeritud lähenemine on väga oluline ja seda peab rakendama ka pindalapõhiste otsetoetuste puhul, sest niiviisi luuakse võrdsemad võimalused erineva suurusega tootjate konkurentsis püsimiseks.

Samas teeb erakonnale muret, et investeeringutoetuste raha põllumajandussektori võimekuse tõstmiseks jagub tänu liiga kõrgetele toetuslimiitidele tootja kohta liiga vähestele tootjatele. Vabaerakonna hinnangul pole piisavat kontrollimehhanismi, et vältida mitmekordset toetuste väljanõudmist samade ettevõtjate ja omanike poolt. Eelpoolnimetatud põhjustel sai viimase vooru investeeringutoetuste taotlemisel toetusi üksnes 194 tootjat, kusjuures 290 tootjat jäi toetusest ilma. Sellise kontsentreeritud toetuspoliitika puhul luuakse toetuste saajatele oluliselt paremad konkurentsieelised võrreldes nendega, kes jäid toetustest ilma.

Olukorra kiireks parandamiseks on Vabaerakond pannud kokku 20 punktist koosneva tegevuste nimekirja. Vaata, kas neist võiks põllumajandussektori, kuid laiemalt ka maaelu kriisi leevendamisel abi olla ning anna meile kommentaariruumis teada.

Vabaerakonna 20 ettepanekut põllumajandussektori kriisi kiireloomuliseks leevendamiskes:
  • Alates 2017. aastast kuni 2020. aastani tuleb taastada EL-i otsetoetuste Eesti riigi poolne üleminekutoetuste maksmine maksimaalsel lubatud tasemel. Riigieelarvest tuleb selleks 2017.aastal põllumeestele eraldada 18,6 mln eurot (ÜPP I samba toetused);
  • Leida tuleb ka Eesti riigi poolsed täiendavad vahendid EL-i kriisiabi meetmetele, kiirendada tuleks vastavate meetmete kava väljatöötamist ja selle raames vahendite väljamaksmist (ÜPP I samba toetused);
  • Otsetoetusi tuleb diferentseerida progresseeruvalt väiksemate ettevõtete kasuks ja rakendada toetustele maksimaalset ülempiiri 150 000 eurot aastas ettevõtte kohta ilma eelneva palgakulude mahaarvamise võimaluseta (ÜPP I samba toetused);
  • Noorele põllumajandustootjale, kes vastab aktiivse tootja nõuetele, tuleb maksta ühtsest pindalatoetusest 25% kõrgemat hektaritoetuse määra esimese 90 hektari ulatuses, kuid mitte rohkem kui 2% otsetoetuste üldeelarvest (ÜPP I samba toetused);
  • Vabatahtliku tootmiskohustusega seotud eritoetusi piima- ja ammlehmade, uttede ja kitsede ning puu- ja köögiviljade kasvatamise eest tuleb maksta maksimaalsel lubatud ulatuses otsetoetuste kogueelarvest, et aidata kaasa peretalude ning raskustes sektorite ja piirkondade säilimisele (ÜPP I samba toetused);
  • Maksimaalse toetuse piirmäär tootmisaastas ühe ettevõtte (kontserni) kohta tuleks sisse viia ka erinevate keskkonnameetmete rakendamisel. Teeme ettepaneku viia sisse parandus, mille kohaselt juhul, kui meetmest on taotletud rohkem toetusi, kui võimaldab meetme eelarve, kuuluvad vähendamisele mitte proportsionaalselt kõikide tootjate toetusmäärad, vaid üksnes nende taotlejate omad, kelle keskkonnameetmete taotluste summa taotlemisaastal kokku ületab 100 000 eurot (ÜPP I samba toetused);
  • Taotleme ÜPP toetusõigustepõhisele toetussüsteemile ülemineku peatamist ja hektaripõhiste otsetoetuste süsteemi rakendamise jätkamist ka pärast 2018. ja 2020. aastat (ÜPP I samba toetused);
  • Suurendame Maaelu Arengukava 2014-2020 (MAK) riigipoolset kaasrahastamist 15%-lt 25%-ni (ÜPP II samba toetused);
  • MAK-is tuleks läbivalt kehtestada üks kõigi investeerimismeetmete ülene kumuleeruv toetuse piirmäär 300 000 eurot ühe taotleja kohta kogu finantsperioodi jooksul muutmata sealjuures iga konkreetse meetme senini kavandatud maksimaalset toetuse piirmäära, kui see ei ületa 300 000 eurot. Kõiki MAK-i meetmeid tuleks rakendada üksnes väike- ja keskmise suurusega ettevõtetele. Madalam maksimaalne toetusmäär võimaldab suurema arvu tootjate ligipääsu investeeringutoetustele ning loob võrdsemad konkurentsivõimalused peretalude ja väikeettevõtete võrreldes suurtootmisega (ÜPP II samba toetused);
  • Kogu MAK-is tuleks läbivalt kõigis investeeringutoetustega seotud meetmetes anda taotlemisel eelistused väiksema majandusliku suurusega tootjatele, tagamaks neile võimalused arenguks ja kasvuks (ÜPP II samba toetused);
  • Ühistutele antav investeeringutoetuse kogusuurus tuleks viia vastavusse ühistuliikmete arvuga, kus toetuse suurust arvestataks iga ühistuliikme kohta toetusvahemikus 50 000 kuni 100 000 eurot, sõltuvalt sektorist (ÜPP II samba toetused);
  • Kõigis investeerimismeetmetes tuleks läbivalt kehtestada toetuse piirmäär vastavalt taotleva ettevõtte majanduslikule suurusele järgmiselt: mikroettevõtted kuni 50%, väikeettevõtted kuni 40% ja keskmise suurusega ettevõtted kuni 30% tehtavast investeeringust. Noore alustava põllumajandustootja puhul tuleks seda piirmäära põlvkondade vahetuse soodustamiseks suurendada 10% võrra (ÜPP II samba toetused);
  • Peame oluliseks, et MAK-i eelarvest toiduainetetööstusele suunatavate investeeringutoetuste (meetme „Investeeringud põllumajandustoodete töötlemiseks ja turustamiseks“) eelistused oleksid suunatud põllumajandustootjate vertikaalse integratsiooni soodustamisele väärtusahelas (st eelistada tuleks põllumajandustootjatest väikekäitlejaid, ühisturustusvõrgustikke ja ühistulises omandis toidutööstuseid) (ÜPP II samba toetused);
  • Suurendada tuleks MAK-i vahendite ja MES-i administreerimise kaasabil finantskorraldusmeetmete (riigigarantiid ja laenusoodustused) osakaalu põllumajandus-, kalandus- ja metsandusvaldkonna ettevõtete põhivara investeeringute finantseerimisel. Väljatöötamist vajaks riigigarantiidega sooduslaenu toode, mis võimaldaks FIE-dest talude järjepidevust ja nende üleandmist vanematelt järglastele (ÜPP II samba toetused);
  • Tuleks hakata rakendama ühtset toetusregistrit, mis ühelt poolt jälgiks meetmete üleselt kumuleeruvaid toetusi ja teiselt poolt taotlejaid isikute ja omandisuhete põhiselt, et välistada mitmekordses maksimaalses suuruses toetuste taotlemine mitme samale omanikule kuuluva ettevõtte poolt. Toetuste register peaks käsitlema kõiki seotud ettevõtteid või kontserni ema-, tütar- ja sidusettevõtteid ühe taotlejana (ÜPP II samba toetused);
  • Taastuvenergia tootmine tuleks üles ehitada hajutatud energiatootmise kontseptsioonile, kus maal tegutsevatel pere- ja väikeettevõtetel oleks tagatud võimalus toota ja müüa võrku taastuvenergiat. Kohalik ressurss peab jääma kohalike inimeste kasutusse – sellise printsiibi rakendamine loob täiendavad motivaatorid maal elamiseks ja ettevõtluseks (taastuvenergia);
  • Tänaseni RMK kasutuses olevat riigimetsa tuleks hakata andma kuni 300 ha suuruste massiividena pikaajalisele rendile neile pere- ja väikeettevõtetele, kes elavad ja tegutsevad antud piirkonnas. Selle otsuse tulemusena võiks leida kuni 4000 perekonda omale motiivi elada ja töötada maal. Praegu läheb riigimetsast majandatav tulu erakäibest välja, mis vähendab kodanike toimetulekut ja ettevõtlusvõimalusi maal (RMK);
  • Maapoliitikat tuleb muuta selliselt, et igasuguste maatulundusmaa tehingute puhul sätestataks eelisostuõigus aktiivsete põllumajandustootja mõistele vastavatele noortalunikele ja väiketootjatele, kelle omandis on vähem kui 150 ha maad. Maa-ameti poolt korraldatud riigi maareservi arvatud põllumajanduslike maade erastamisel ja väljarentimisel tuleks enampakkumise konkurssidel anda piiratud ringiga pakkumisel eelisostuõigus või eelisrentimisõigus selles piirkonnas tegutsevatele noortalunikele ja väiketootjatele, kellede kasutuses (omandis ja rendil) on kokku vähem kui 150 ha põllumaad (maapoliitka);
  • Väärtuslikku põllumaad tuleb kaitsta läbi maatulundusmaa maksustamise juhul kui seda muudetakse elamu- või tootmismaaks. Maksu suurus on määratletav selles piirkonnas asuvate keskmise tootmis- või elamumaa ja väärtusliku põllumajandusmaa turuhindade vahena (maapoliitika);
  • Peame kahetsusega nentima, et EstiWin programmi raames ei ole endiselt kiire lairiba internetiühendus jõudnud rohkem kui 30% elanike ja ettevõteteni, kes asuvad eeskätt just maal, kuigi seda on meile kõigile lubatud hiljemalt aastaks 2016. Peame seetõttu hädavajalikuks, et valitsus kohustaks ennast tagama kiire valguskaablitel põhineva lairiba internetiühenduse hiljemalt aastaks 2018 mõistlike liitumiskuludega igale maaettevõtjale ja -majapidamisele (internetiühendus maal).