Väetisehind kõigub nagu puu tormi käes
Väetiste puhul on tegu väga rahvusvahelise kaubaga, mistõttu sündmused Lähis-Idas, Indias, Hiinas, Venemaal, Ukrainas ja mujal mõjutavad olukorda kohalikul turul. Viimaste aastate kõrged toodanguhinnad suurendasid tootmist ja väetisevajadus kasvas. Seetõttu vähenesid väetisevarud, mis viis nende hinna väga kõrgeks.
Odav väetis pole farmerini jõudnud
Põllumeeste jaoks on olukorra pingeliseks muutnud asjaolu, et väetiste madalad hinnad pole veel nendeni jõudnud. Jaehinnad on kõrged, kuna ladudes on veel kalli hinnaga ostetud väetised.
Väetised on tänapäeval väga kulukas investeering. Olukorras, kus need moodustavad põllumajandustootmise sisendkuludest läbi aegade suurima osa, tähendab suurte väetisekoguste ostmine paljude jaoks ka suuri võlgu.
Põllumeeste huvi väetise ostmisega oodata on samuti riskantne, kuna varude kriitiline vähenemine võib hindu järsult kõigutada.
Lisaks mõjutab väetisehinda poliitika. Näiteks hiljutine maagaasitüli Venemaa ja Ukraina vahel ähvardas kogu Euroopa gaasist ilma jätta.
Vanad tehased on tegevuse lõpetanud
Maailma rahvastiku kasv ning Hiina ja India kiirelt arenev majandus suurendab nõudmist proteiinirikka, teraviljal põhineva toidu järele. Lisaks on kõrge energiahind peaaegu igas energiapuuduses ja teravilja ületootmisega riigis viinud ulatuslike biokütuste programmideni. Selle tõttu kasvab ka väetisevajadus.
Rahvusvaheline väetisetööstuste assotsiatsioon IFA prognoosis hiljaaegu, et väetiste tarbimine kasvab kuni aastani 2011 enam kui 21 miljonit tonni. Maailma toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni FAO hinnanguil kasvab väetiste tarbimine maailmas kuni 2012. aastani 1,7% aastas. 69% sellest tõusust leiab aset Aasias ning 19% Ameerikas.
Samas on väetisetootmise võimsus piiratud. Näiteks Ameerikas on viimase 10 aasta jooksul uksed sulgenud üle kahekümne keskkonnaohtliku lämmastikväetise tehase, lisaks mõned fosforväetisi tootvad ettevõtted. Vajaliku tootmistaseme taastamiseks kulub 3-7 aastat, kuni valmivad uued ettevõtted.
Euroopa kasutab läga
Kogu väetatav pind on Euroopa Liidus 132 miljonit hektarit, millest põllukultuurid moodustavad 61% ning rohumaad 28%. Praegu kulub teraviljade väetamiseks 48% kogu väetiste kogusest ja rohumaade toitmiseks 27%.
Euroopa põldudele anti millenniumi esimestel aastatel keskmiselt 10 miljonit tonni lämmastikku, 3 miljonit tonnit fosforit ja 4 miljonit tonni kaaliumi.
Euroopa väetisetootjate assotsiatsiooni EFMA hinnangul väheneb väetiste kasutamine järgmise kümne aasta jooksul keskmiselt 6% võrra. See on tingitud sellest, et vanad Euroopa Liidu liikmesriigid vähendavad väetiste kasutamist. Kõikides uutes liikmesriikides on aga oodata taimetoitainete tarbimise kasvu. Ilmselt ei kompenseeri ELi uute riikide väetisetarbimise kasv negatiivset trendi vanades ELi riikides. Lisaks prognoosib Poola, kelle väetisevajadus moodustab uute liitujate vajadustest üle 50%, vaatamata teraviljatootmise järsule kasvule, tagasihoidlikku väetisetarbimise tõusu.
Samuti ei mõjuta biokütuste tooraine kasvatamise hoogustumine kogu Euroopas märkimisväärselt Euroopa Liidu väetisekoguste vähendamise reformidega saavutatut.
Mineraalväetise kasutamist vähendab ka see, et üha rohkem väetatakse põldu läga jt orgaaniliste väetistega.
Vajatakse uue põlvkonna väetisi
Ligikaudu 75% tänapäeval üle maailma kasutatavatest väetistest ja väetisetehnoloogiatest arendati välja 1950.-1970. aastatel USAs Tennessee Valley teadlaste poolt. 1980. aastatel investeeris USA väetiste uurimisse üle 40 miljoni dollari.
Tänaseks on kunagine teaduse tippkeskus ebapiisava rahastamise tõttu oma tegevuse peaaegu lõpetanud. Oleks viimane aeg käivitada programm uue põlvkonna energiasäästlike väetiste väljaarendamiseks.
Oma muret väetiseturul valitseva olukorra pärast on selgelt väljendanud ka 1970. aasta Nobeli preemia laureaat dr Norman Borlaug. Ta leiab, et järjest kallineva energia tõttu on vaja taimede toitmiseks leida odavamaid ja tõhusamaid tehnoloogiaid.
Kasvatajad maksavad väetiste eest üleliia palju, kuna väetisekoguses sisalduva toimeaine osa on väike. Seetõttu ei omasta taimed suurt osa mulda viidud ainetest ning need põhjustavad hoopis keskkonnaprobleeme. Borlaugi arvates tuleks alustada teadustööga uue põlvkonna väetiste loomiseks, kasutades molekulaarbioloogiat ja taimegeneetikat.