Väike kitsesõber: emme, tal läks hein kurku!
Toimus avatud talude päev, kus lisaks loomakasvatajatele avasid huvilistele uksed ka mitmed teised ettevõtted ja majapidamised üle kogu Eesti.
Põlvamaal asuva Üvasi talu õu oli juba kell pool 11 hommikul sagimist täis. Rohelise T-särgiga nooruke peretütar suunas heinamaa-parklast voorivad huvilised joonelt taluperenaisele Anne Grünbergile sappa.
Rasina külas abikaasa terviseprobleemide tõttu kitsekasvatusega alustanud perekond jagab territooriumi nüüd keskeltläbi 130 kitsega, kellest 65 on mõeldud lüpsmiseks. Nelja tõugu loomade seas leidub nii pikakarvalisi sokke kui lontiskõrvalisi kepsakaid kitsi, laste lemmikuid.
„Emme, tal läks kurku,“ kaebab väike kitsesõber, kes äsja ühele loomale hunniku heina on suhu toppinud. Lastele pakubki enim rõõmu loomade silitamine ja toitmine, täiskasvanud uurivad rohkem kasvatuse ja toodangu kohta. Paarikümneliikmeline valdavalt linnainimestest koosnev seltskond saab lisaks proovida mitut sorti kitsejuustu ja värsket piima.
„Esimene kits, kes mul oli, tema ei lasknud lüpsta, viskas kõhuli maha. Kogenematuna ma siis lüpsin teda tund aega, aga piim oli veidra maitsega,“ räägib Grünberg oma kogemusest kitsekasvatajana kuus aastat tagasi. Nüüd ei jõudvat sõbrad ära kiita, kui head jooki Üvasi talust saab.
Paarkümmend kilomeetrit Rasinast eemal ootas huvilisi külla ka Liivamäe talu. Nende tõmbenumbriks pole aga mitte loomakasvatus, vaid hoopistükkis vana küün, mis nüüd hubaseks peopaigaks on renoveeritud ning näiteks pulmalistele lausa ideaalseks tehtud.
Juba kaugelt teeotsast paistavad kätte õuele uhkelt ülesrivistatud vanad mootorrattad ning vana Volga, millega peremehe Henri Järve lahkel kutsel kohe ka küla peale sõitma saab minna. „Sellega saate tunde, et kuidas oleks oma maavaldusi üle vaadata,“ muigab ta.
Ka Liivamäe talu õu on huvilistest pungil, eriti palju sagib ringi lapsi, kes mootorratastega sõitu lunivad, aidalakka ronivad või tahvlile joonistavad. Masinad ise kuuluvad sõpruskonnale, kes rattaid hobikorras putitavad ning aeg-ajalt pikemaidki retki ette võtavad.
Talu küün on oma ligi 100-aastase ajaloo jooksul näinud Järve sõnul nii mitutki pulma, kaasaarvatud nii tema enda kui perenaise Tiina oma. Suurele talule kohaselt näevad tulevikuplaanid ette koha veelgi paremaks kõpitsemist, aga ka eksklusiivsemaid ideid, näiteks kasvatavat peremehe sõber kelgukoeri, millega ehk kunagi ümbritsevatel avaratel põldudel pulmasõitugi saab teha.
