Väikelinnud langevad söögimajas raudkullide ohvriks
“Ma olen kaksteist aastat talviti linde toitnud ja pole peale tihaste, teiste väiksemate lindude ja rähnide siin kedagi näinud,” räägib Harjumaal Paunküla veehoidla juures elav Monika Suursoho. Aga nüüd hakkasid tal külas käima ka kullid. “Ju nad on avastanud, et toidulaua juurest on hea tihaseid noppida,” oletab naine.
Need ilusad, umbes kajaka suurused linnud ilmuvad tema sõnul õuele “järsu löögiga ülalt alla”.
“Väikesed linnud tabavad kullide lähedaloleku enne ära, kui see rünnak tuleb,” täheldab linde jälginud Suursoho.
Õuel kasvava suure mägimänni sisse, kuhu väikelinnud peituvad, kullid järele ei lähe. Ükskord pääses tihane küll kulli käest viimasel hetkel, mispeale viimane oma rünnakusööstuenergia hoopis tihaste pekki rappides välja elas.
Monika Suursohot teeb murelikuks, et kullipaar on just nagu seadnudki end tema õuele talve veetma: “See tekitab mulle süümepiina tihaste suhtes – ma nagu meelitan neid toiduga kokku selleks, et kullid neid süüa saaks.”
Söögimaja põõsasse
Loodusemees Arne Ader ütleb, et ta saab sellisest süümevaevast väga hästi aru. “Lindude toitmist praegu pooleli jätta ei tohi, kui kord juba alustatud on,” hoiatab ta, soovitades samas proovida toidulaua teisi, varjatumaid asukohti.
Aderi enda kodu juures on ka kullid (ta täpsustab, et raudkullid) liikvel, aga lindude toidulaud asub kontpuupõõsas. Aastate vältel on ta kontpuud pügamisega veidi kujundanud, nii et väikelindudel on hea seal sees söömas käia, ent kullid ligi ei pääse.
“Väga hea oleks ka, kui väikelindudel oleks võimalik toidulaua juurest ohutult ära lennata,” jätkab Ader. Temal on sealsamas magesõstrahekk, mille ääres kullid on käinud küll oma toitu passimas, aga ligi pole pääsenud. Samas, kui hekis oleks väikegi pilu, kasutaks tihasesööja selle kohe ära.
“Kull toitub väikelindudest ja metsas ta sööb neid nagunii, aga tähtis on, et ta ei saaks sinna, kuhu väikesed linnud on suurel hulgal koondunud,” märgib Ader.
Toitmisega kaasnev nähe
Toidulaua asukoha muutmisega ei saavuta Aderi sõnul küll seda, et kullid seal enam ühtegi väikelindu kätte ei saa, aga mõneti saab olukorda muuta ja selle nimel tasuks katsetada.
“Mina hakkasin umbes kuus-seitse aastat tagasi märkama, et raudkullid tulevad majade juurde,” räägib ornitoloog Eve Mägi. “Inimesed on toitmisega metsadest nii palju väikelinde ära meelitanud, et raudkullil ei jäänud muud üle, kui õppida samuti inimesega kohanema.”
Raudkulli toit on just väike lind. Näiteks varesest ta jagu ei saa ja tuvist saab ainult emaslind, kes on suurem. Kullil on tulnud üle saada oma hirmust inimese ees, et mitte nälga jääda.
“Hallõgijaid, kes on ju ka ühed tihasekullid, on samuti põldudel aina rohkem näha. Nemad on samuti rabadest välja tulnud, kuid inimese juurde ei julge veel lennata,” kõneleb Mägi.
Raudkulli uutmoodi käitumist võib Eve Mägi sõnul ühes mõttes pidada heaks – mida rohkem kohaneb lind inimtegevusega, seda väiksem on selle liigi väljasuremisoht.
Teisalt tuleks ilmselt ka inimesel kohaneda. “Kui tahame loodust muuta, siis peame arvestama, et ükski neist muutmistest pole üksiktegevus, vaid enamasti on olemas ka kaasnähud,” ütleb Mägi.
Lindude toitmise kaasnäht on niisiis see, et ka teised metsalinnuliigid hakkavad nihkuma inimasulatesse “oma toidule” järele.
