Väikeomanikul ei tasu energiapuiduga tegelda

Puitkütuste kasutamise vajalikkusest on viimasel ajal kõikjal palju juttu, ning kus vähegi metsamehed koos, jõutakse ikka ja jälle ka selle teema lahkamiseni.

On tekkinud justkui kaks koolkonda – valdavalt puidutöösturid, kes jõuliselt tootmise laiendamisse investeerinud ning nüüd usuvad, et meie raiemaht ei jõua selle tootmise hoogustamisega sammu pidada. Ja siis võib tekkida olukord, kus saetööstused peavad toorainet sisse vedama hakkama. See aga võib algselt planeeritud investeeringute tasuvusaja oodatust pikemaks venitada.

Teised on seda meelt, et puitu – just seda meie metsades küll ja küll leiduvat nn väheväärtuslikku puitu – võiks praegusest üksjagu rohkem kütteks kasutada. Selle kildkonna moodustavad peamiselt metsaomanikud, aga ka siin on oma häda – väikestel metsaomanikel, kel ehk vaid alla kümmekonna hektari metsamaad, ei ole majanduslikult kuigi mõttekas praeguste madalate materjalihindade juures üldse metsaraiega tegelda.

Et metsa raiumisest ka tulu tõuseks, peaks saama maha võtta puid ikka juba mitmelt hektarilt. Ja ka siis vaid juhul, kui seal sees on saepalgiks või vineeripakuks sobilikku materjali. Just sellist, mis raha sisse tooks, sest nagu öeldud, on paberipuu ja küttepuidu hind praegu äärmiselt madalale kukkunud.

Saati ei viitsi enamik metsaomanikest raiejäätmeid välja vedada, sest kõigepealt võib kuluda kuid, et hakkurit kohale saada, alla kolme hakkekoorma ei soostu üldjuhul ükski firma üldse sellega tegelema. Ja siis, kui oksad-juured lõpuks hakitud, saab metsaomanik 90m³ hakkpuidukoorma eest heal juhul sada eurot. Sestap löövadki paljud käega, pidades valu ja vaeva, mis selle tööga kaasneb, saadavast tulust suuremaks.

Eks sellepärast ei näigi laiuvad võserikud meie maastikupildist kuidagi kaduvat. Ka juba päris metsa meenutavad valged lepikud kasvavad oma vanuse üle ja hukkuvad. See aga on kõik kasutamata varu.