Külmavaksik on liblikas, kelle valmikud tegutsevad sügiseti, pärast esimesi öökülmasid – seega sõltub nende arvukus eelmise aasta soodsatest või ebasoodsatest ilmaoludest.

Isasliblikad, kellel helehallid tiivad pruunikashallide sakiliste vöötidega, lendavad ringi, lennuvõimetud emased ronivad lehtpuude tüvedel, kus toimub paaritumine. Munad munetakse võrasse, enamasti pungade lähedale.

Kevadel arenevad munadest röövikud, kes toituvad pungadest ja noortest lehtedest ning võivad puu lausa raagu süüa.

Külmavaksiku röövik on roheline. Iseloomulikuks tunnuseks on piki keha külgi kulgevad valkjad triibud. Vaksikutele tunnuslikult on röövikul kolm paari rindmikujalgu ja vaid kaks paari tagakehajalgu. Vastsed peidavad end võrgendiniitide abil kokku mässitud lehtede vahel.

Praegu on käes aeg, mil röövikud on kas juba läinud pinnasesse nukkuma või sinna minemas.

Külmavaksiku ühekordne
kahjustus Heino Õunapi järgi kaskedele suurt kahju teha ei suuda. Ka paljaks söödud puud ajavad veel samal suvel uued lehed.

Kui kahjustust on mitu aastat järjest, nõrgendab see puid sedavõrd, et nad hakkavad ladvast kuivama ja kuivanud okstest puusse tunginud mädanik võib kiiresti mööda tüve allapoole levida.

Üksikpuude kaitseks on soovitatud panna septembri lõpus tüvedele liimivööd, mis ei lase lennuvõimetutel emasputukatel ronida võrasse munema.

Terve kaasiku kaitseks aga tõhusaid vahendeid pole. Kui kahjustus kordub ka järgmisel aastal või hakkavad kaskede ladvad kahjustuse tõttu kuivama, soovitab Heino Õunap sellest metsateatisega teavitada keskkonnaametit.

“Spetsialist oskab paremini hinnata kahjustuse ulatust ja ohtlikkust ning anda tegutsemiseks soovitusi,” ütles Õunap. “Sageli on kõige otstarbekam kahjustatud puud raiuda. Nii saab omanik enne mädaniku ulatuslikumat levikut veel puitu kasutada.”