Valgamaal korraldatakse heategevuslik jõululaat vana-tori hobuse heaks

                     
Vana-tori hobune. Foto: Vana-Tori Hobuse Ühing
Vana-tori hobune. Foto: Vana-Tori Hobuse Ühing

Vanatüübilise tori hobuse säilitamise eest seisev Vana-Tori Hobuse Ühing on võtnud nõuks väljasuremisohus olev hobusetõug jõululaada kaudu rahvale lähemale tuua.

Heategevuslik jõululaat peetakse laupäeval, 18. detsembril kella 11-15 Valgamaal Kuigatsi külas Hargo talus. Laadal saab lisaks jõuluostude tegemisele vaadata Eesti suurima vana-tori hobusekasvanduse raskeid soojaverelisi suksusid ning kuulata lugusid tõu minevikust ja tulevikust.

Veel kaks aastat tagasi oli Eestis 200 puhasaretatud vana-tori hobust, nüüdseks on neid alles vähem kui 80. Viimase 15 aasta jooksul on sündinud vaid 20 puhasaretatud vana-tori varssa, neist 15 Hargo talus asuvas kasvanduses. 2009. aastal ei sündinud aga ühtki vana-tori varssa.

Puhasaretus on tõuaretuse meetod, mille puhul isas- ja emasloom kuuluvad samasse tõugu, st on geneetiliselt sugulased. Puhasaretust ehk suletud tõuraamatuga aretust on kogu maailma hobusekasvatuses, kus eesmärgiks aretus, pikemat aega kasutatud vaid väga üksikutes tõugudes, näiteks inglise täisvereline ja araabia täisvereline hobune. Oma tõuraamatud on aga sulgenud mitmed tõuühingud, kelle eesmärgiks omapära säilitamine (šetlandi poni, friisi hobune, norra fjordihobune, soome hobune jt). Ka vana-tori hobune võiks nende hulka kuuluda.

Hetkel on tori hobuse tõuraamat n-ö avatud ning jagatud kahte ossa – A ehk säilitusprogrammis osalevatele universaalsetele vanatüübilistele hobustele, kelles enamus pole siiski puhasaretatud, ja B ehk aretusprogrammis osalevatele hobustele, kelle hulgas on ka aretusprogrammis tunnustatud täkud teistest tõugudest.

Vana-Tori Hobuse Ühing tahab säilitada just sellise välimiku ja iseloomuga hobust, keda võib ennesõjaaegsetel koltunud fotodel vankrit või saani vedamas näha. See võimsa välimikuga hobune on suurepärase iseloomuga ja rahumeelne loom, kes kuulub meie kultuuripärandisse samamoodi nagu rahvatantsud või külaarhitektuur.

Vana-Tori Hobuse Ühingusse kuulub pea 100 inimest, kellest kõik ei ole sugugi hobuseomanikud, kuid keda ühendab ühine eesmärk: säilitada vana-tori hobune.

Fakte tori hobusest:

1856. aastal alustati Tori Hobusekasvanduses töö- kui ratsahobuseks sobiva hobusetõu aretust, millest kujunes tori hobusetõug. Tähtsaimaks kasutatud täkuks võib nimetada täkk Hetmani, kelle abil tõug muutus välimikult ühtlaseks, samas tõusis vastupidavus ja tööjõudlus.

1930. aastatel võeti kasutusse viis postjee-bretooni täkku (Loots, Uhke, Virk, Tugev, Sammur) eesmärgiga tori hobuse massiivsust vastavalt turunõudlusele tõsta, samas säilitades jõulised allüürid ja ühtlustades tõu välimikuomadusi.

1970. aastatel otsustati verevärskenduse eesmärgil mõõdukalt lisada vana-hannoveri veresust, kasutades tori tõule suhteliselt sarnase tüübiga hobust.

1990. aastate alguses langes tori hobuse populatsioon järsult kolhooside lagunemise ja puuduliku tõuaretuspoliitika tõttu.

Vana-tori hobuse säilitamise eesmärgiks on hoida ajalooliselt väärtuslik kultuurtõug muutusteta ning säilitada tori hobuse populatsioonis enne 1945. aastat pärit genofond, milles on lubatud vaid 25% vana-hannoveri veresust.

Allikas: Vana-Tori Hobuse Ühing

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Nimi
Kommenteerimistingimused

Maamajandus - viimased uudised
Kes on Eesti ebaküdooniakuningas? (1)
31. oktoober 2014 07:54
Kes on Eesti ebaküdooniakuningas?
Tartu linna piiril elav Valdur Soop on tõenäoliselt Eesti suurim ebaküdooniakasvataja.
Eestis kasvatatakse ebaküdooniat ehk põhjamaist sidrunit
vaid mõnel hektaril, kuid Lätis on see tõusev trend.
Mets on vaese mehe kasukas ja rikka mehe rahakott. Aga kes on rikas?
Lisaks pelgupaiga pakkumisele on mets eestlastele läbi aegade ka tõhusat leivakõrvast andnud. Tänavune rohke seeneaasta meelitas metsa needki, kes sinna ehk muidu teed ei leia.
Metsaelukate horde aitab ohjes hoida jaht ja ainult jaht
Õpitud erialalt küll ornitoloog ja bioloog Olav Renno on loodusega sina peal, eriti mis puudutab metsaelukaid. Ta usub, et peamiselt metsakahjustusi tekitavaid sõralisi peaks meie metsades olema mitu korda vähem. Aga ega siin muu eriti aita kui küttimine.
Metsaomanikud on teadupärast püsti hädas igasuguste metsaelukatega, kes arvavad, et värskelt kasvama pandud puulapsed on nende jaoks loodud toidulaud, mis kiiresti tuleb lagedaks süüa.