Mehed peaksid kokku ajama 100 000 krooni

“300 000 krooniga käiksime koos pöördatrade meistri Jüri Laiaga võistlustel ära,” kinnitab 30aastane künnimeister Järvala, lisades, et selle hinna sisse mahuks ka traktorite vedu Uus-Meremaale.

“Ise peaksime kokku ajama mõlemad 100 000, aga kolmas osa peaks tulema organisatsioonidelt, riigilt ja sponsoritelt.”

Vanem ja rahulikum Jüri Lai küll nii optimistlik pole, ent ütleb, et huvitav oleks ja tahaks küll – vaevalt et sinna elus teist korda saaks.

Kaspar Järvala on kalkuleerinud ja võtnud hinnapakkumisi. Lennukipiletid maksaks 20 000 krooni inimese kohta. Kuna reeglite järgi peab võistlustele minema kaks võistlejat, treener ja künniliidu president, siis kokku teeks see 80 000 krooni, tehnikavedu maksaks 75 000, WPO sisseastumis- ja liikmemaks koos stardimaksuga 100 000 krooni ringis.

Põllumajandustehnika müügi- ja hooldusfirma OÜ Rodnas, mida Kaspar koos oma isa Sandor Järvalaga peab, toetab nii palju kui võimalik.

Kaspar kiidab ka senist koostööd AS Tatoliga, kelle vahendatavaid New Hollandi põllumasinaid nende firma edasi müüb. Sealne juht Jaak Nõmmsalu on aastaid tegutsenud Eesti künnivõistluste peakohtunikuna ning elab meie kündjate tegutsemisele kaasa.

“Ega käimata ei jätaks. Paneks korteri panti, võtaks laenu ja läheks ikkagi,” on mees täis otsusekindlust.

Sponsorid võiksid olla piirkonna ettevõtted, traktorite, atrade ja varuosade müüjad. Ja pangad, sest nii Rodnas kui Stokker, kus Jüri Lai töötab, annavad neile päris palju liisingukliente.

Oktoobris võis Kaspar Järvalat näha saates “Ringvaade”, kus ta rääkis nii oma võidust kui plaanidest.

Anu Välba tahtis kündma tulla

“Pärast Eesti künnimeistrivõistlust helistas mulle televisioonist Anu Välba,” seletab Kaspar Järvala. “Leppisime kohtumise kokku. Siis ta ütles, et tal on üks utoopiline soov ka – et kas ta saaks künda.”

Kahjuks ei saanud Anu ise Kehtnasse kündma tulla. Päris pikk saatelõik oli “Ringvaates” sellegipoolest.

“Pärast seda saadet olin kohe staar – kõik sõbrad helistasid, et noh, meistritiitel käes ja lähed Uus-Meremaale,” meenutab Kaspar.

“Vastasin, et ei tea, kas raha saab. Sõbrad ütlesid, et ei tule kõne allagi, et minemata jätad, ja lubasid aidata. Üks lubas 10 000, teine 30 000, kolmas korraldada oma sealsete tuttavate juurde öömaja ja trennivõimalused. Kui need lubadused täide läheks, oleks mul pool raha koos. Kui kõik sellele kaasa elavad, tuleb ikka ära käia.”

MMile hukkunud treeneri mälestuseks

Enda iseloomustamiseks ütleb Kaspar, et ta on üks hirmus jonnipunn. “Kui keegi ütleb, et ei saa, see on võimatu, siis mul tekib kohe vastureaktsioon, et mis ei saa, just peab saama! Tegelikult pole sellist asja olemas, mida ei saa. Tahtmist peab ka olema!”

Kümmekond aastat võistelnud mehe saagiks on siiani olnud 2.–3. kohad. “Mitu korda on võistlustel juurde tuldud ja kätt surutud, et hea künd, aga siis jään ikka mingisuguseks teiseks või kolmandaks. Hea, et see karikas nüüd ära tuli,” ei varjagi Järvala rõõmu.

Kaspari isa, omaaegne Kehtna tehnikumi autode-traktorite õpetaja, laskis poisi omapäi traktorirooli siis, kui too oli 8aastane. Tehnikumiaastatel sai suureks eeskujuks, treeneriks ja sõbraks andekas kündja Kalmer Padar.

“1995. aastal sai Kalmer Eesti meistrivõistlustel Mait Pajo järel teise koha, mõni punkt oli vähem,” meenutab Kaspar. “Ta sai õiguse sõita MMile, kuid mõni päev enne seda hukkus mootorrattaõnnetuses.”

Just tänavu jõudis sõbra võidukarikas Kaspari kätte. See on veel üks põhjus, miks mees tahab MMile minna ja seal võimalikult hästi esineda. Esimese treeneri mälestuseks.

Nüüd on tal ka isiklik treener, Šoti viiekordne künnimeister Ian Daniels. Selle sai ta tänu kooliaegsele praktikale Šotimaal.

Kolm aastat tagasi korraldas Kaspari kunagine tööandja Neil Godsman oma sõpradele kohaliku väikese künnivõistluse. Kaspar oli ka kutsutud. Ta palus endale adra leida, et siis tuleb. Mõne päeva pärast helistas Godsman, et ader on leitud.

“Läksin sinna ja selgus, et ta oli mulle välja ajanud Šoti viiekordse künnimeistri Ian Danielsi adra. Vaatasin – kõik lisad, mis mina oma Kvernelandi võistlus-adrale olin teinud, olid samasugused. Tulin 2. kohale,” rõõmustab Kaspar Järvala. Ta võtab kapi otsast, mida ehivad kümned karikad, hõbedase õllekannu – Gods-mani koduvõistluste auhinna.

Sellest ajast ongi Daniels Kasparit treeninud. “Temalt pole ma õppinud mitte niivõrd kündi kui mõtteviisi. Nooremast peast rapsisin, nüüd mõtlen võistluskündi tehes palju rohkem.”

Kui Kaspar Järvalal õnnestub Uus-Meremaale võistlema sõita, on ka Šoti meister nõus toeks ja abiks kaasa tulema.


Võistlustraktor, mis leitud Šotimaa vanarauahunnikust

Aastaid võistles Kaspar Järvala uute New Hollandi traktoritega, kuna Rodnas OÜ on selle margi edasimüüja ja hooldaja Põhja-Eestis. Tänavu oli mehel oma isiklik võistlustraktor.

“Kolm aastat ehitasin, kõik naersid, mis imeasja ma teen, aga nüüd sain valmis ja tuli võit.”

Mõne aasta eest endise tööandja Neil Godsmani juures Šotimaal käies nägi Järvala turbaraba serval üht väga roostes lintidega väikest Fiati traktorit. Sellel pidi järgmisel päeval lindid alt ära võetama ja traktor ise vanarauahunnikusse rändama.

“Kuna New Holland on Fiati järglane, nägin, et sellest saaks asja ja tahtsin ära osta,” meenutab Järvala. “Godsman vaatas mulle tükk aega otsa ja küsis, kas ma ikka tahan. Siis müüs 10 000 krooniga. Kui mu naine, kes on minu igasuguste veidrustega harjunud, seda nägi, arvas, et peaksin arsti poole pöörduma.”

Praeguseks on traktor maksma läinud juba ligi 100 000 krooni. Seda on omajagu palju, arvestades, et Eestis on ainult üks võistlus aastas.

Kabiin leiti Kaspari sõnul Lihula metsade vahelt, Tatoli toetas varuosadega, sõpradelt sai rattad. Ehitada aitasid kõik oma firma töömehed.

Praeguseks on kõik jupid välja vahetatud, iste, kangid ja rool Kaspari käte-jalgade ulatusse seatud, rattad spetsiaalse suuruse ja vahega, et võistlustel küntud põldu minimaalselt tallata. Ja ülevaatusel läbi saanud.


Arvi Tammel, Eesti Künniseltsi esimees

Saatsin maailma künniorganisatsiooni peasekretärile meili, et Eestil on plaanis MMile uuesti välja tulla. Küsisin, kuidas on võimalik uuesti liituda, kas on vaja maksta sisseastumismaks, kui suur on aastamaks jms. Praegu ootan vastust ja loodan, et see summa ei tapa.

Ma ei tea kuigi palju Kaspari lobitööst ega sellest, kas sellel on tulemust. Ega seda raha kerge kokku saada ole. Aga see on tore, et Kaspar nii kõvasti asjast kinni hakkas ja loodan, et ta leiab palju abilisi ning toetajaid.

Kui kündjad oma osavõturaha kokku saavad, siis luban, et liikmemaksu taha asi ka ei jää. Praegu on veel kõik võimalik.