Jõustuvate muudatuste kohaselt täiendatakse veeseaduses põlluraamatu pidamise regulatsiooni ja täiendatakse ka põlluraamatusse kantavate andmete loetelu.

Kuigi muudatuste kohaselt sätestatakse põlluraamatu pidamise kord ja selle sisu nõuded veeseaduses üsna põhjalikult, jääb siiski kehtima ka volitusnorm, mille alusel maaeluminister vajadusel võib põlluraamatusse kantavaid andmeid määrusega täpsustada.

Seadusesse lisatakse ka üsna üldise sisuga volitusnorm keskkonnaministrile, mis vajadusel võimaldab tal määrusega kehtestada põllumajandusloomade välipidamisest lähtuva keskkonnariski vähendamise ja keskkonnaohu vältimise nõuded.

Täpsustuvad põllumajanduskultuuridele väetistega antavad kogused

Põllumajanduskultuuridele väetistega antavate lämmastiku ja fosfori maksimaalsed kogused ühe hektari kohta aastas võis varem kehtestada valdkonna eest vastutav minister, kuid uue seaduse kohaselt hakkab lämmastiku koguseid määrama vabariigi valitsus. Valitsus kehtestab ühtlasi ka väetiste kasutamise ja hoidmise nõuete täitmise kontrollimise meetmed.

Veeseaduses jääb kehtima üldine nõue, mille kohaselt sõnnikuga on lubatud anda haritava maa ühe hektari kohta aastas maksimaalselt 170 kg lämmastikku, selle hulka arvestatakse ka karjamaale jäänud sõnnikus sisalduv lämmastik.

Fosfori aastane kogus haritava maa ühe hektari kohta on koos karjamaale jäänud loomade väljaheidetega 25 kg. Fos­fori kogust võib vajaduse korral suurendada või vähendada arvestusega, et jooksva viie aasta keskmisena antud kogus ei ületa 25 kg ühe hektari kohta.

Uued väetiste laotamise nõuded n Värskelt vastu võetud seaduse mõningatele muudatustele on aega üle minna kuni 2023. aastani, mil muutub rangemaks mineraalsete lämmastikväetiste ja vedelsõnniku laotamine.

Praegu jõustunud regulatsiooni kohaselt ei tohi neid laotada 1. detsembrist kuni 20. märtsini, kuid alates 2023. aasta jaanuarist rakendub keeld juba 1. novembril. Samal aastal jõustub ka tingimus, mille kohaselt võib keskkonnaamet ilmastiku- ja vegetatsioonitingimusi arvestades väetiste laotusaja keelu alguse kehtestada juba 15. oktoobril.

Tahe- ja sügavallapanusõnniku ning muude orgaaniliste väetiste laotamise keeld kehtib jaanuaris jõustuva regulatsiooni kohaselt 1. detsembrist kuni 20. märtsini.

Kõikidel juhtudel kehtib tingimus, et nimetatud väetisi ei tohi laotada ka lubatud ajal, kui maapind on kaetud lumega, külmunud või perioodiliselt üleujutatud või maa on veega küllastunud.

2021. aastal rakenduva sätte kohaselt tuleb kasvavate kultuurideta põllul sõnnik lämmastikuühendite lendumise ja pinnaveega ärakande vältimiseks mulda viia kuni 24 tunni jooksul laotamise lõpetamisest arvates.

Praegu võib kasvavate kultuuridega kaetud haritavale maale laotada sõnnikut 1. novembrist kuni 30. novembrini juhul, kui see 48 tunni jooksul mulda viiakse. Ka seda reeglit muudetakse alates 2021. aastast ning siis hakkab kehtima reegel, et ületalve jäetavale taimikuga pinnale tahe- ja sügav­allapanusõnnikut tohib laotada kuni 15. oktoobrini. Pärast 20. septembrit tuleb laotatud vedelväetised pinnasesse viia sisestuslaotusagregaatidega.

Väetiste laotamise keeluperiood kaldega alal muutub

Endiselt jääb kehtima üldine reegel, mille kohaselt on väetise laotamine pinnale keelatud haritaval maal, mille kalle on üle 10 protsendi.

Muudatused puudutavad väetise laotamist maapinnale, mille kalle on 5–10 protsenti. Kui enne oli sellise kaldega maapinnale keelatud väetise laotamine 1. novembrist kuni 15. aprillini, siis alates 16. jaanuarist 2016 kestab keeluperiood 1. oktoobrist kuni 20. märtsini. Samuti lisatakse säte, mille kohaselt erandina on kaldega alal maapinnale väetise laotamine lubatud keskkonnaministri määruses sätestatud juhtudel. Seaduses reguleeritakse täpsemalt ka kalde määramise ja kontrollimise metoodikat.

Karmimad nõuded looma­pidajatele, kes peavad vähe loomi

Kehtiva veeseaduse kohaselt peab kõikidel loomapidamishoonetel, kus peetakse üle kümne loomühiku loomi, olema sõnnikuliigile vastav hoidla või eraldi sõnniku- ja virtsahoidla. Alates 2023. aastast laiendatakse vastavate hoidlate rajamise kohustust ka nendele isikutele, kelle loomapidamishoonetes peetakse üle viie loomühiku loomi.

Jaanuaris jõustunud regulatsiooni kohaselt, kui loomapidamishoones peetavaid loomi on 10 või vähem loomühikut ja seal tekib tahesõnnik või sügavallapanusõnnik, võib tekkivat sõnnikut ajutiselt enne laotamist või auna viimist hoiustada hoone juures veekindla põhjaga alal ja vihmavee eest kaitstult. Sama nõue hakkab alates 2023. aastast kehtima loomapidamishoonetele, kus peetakse alla viie loomühiku loomi.

Muudatustega täpsustatakse ka sõnnikuhoidla või sõnniku- ja virtsahoidla mahutavuse nõuet – see peab mahutama ka sealt pärit reovee.

Muutuvad aunastamise nõuded

Lisaks kehtestab uus regulatsioon sõnniku aunas hoidmise maksimaalse lubatud aja ja nõude sõnniku kuiv­ainesisalduse kohta.

Haritaval maal on enne laotamist lubatud aunas hoida tahesõnnikut kuni kaks kuud. Selle kuivainesisaldus peab olema vähemalt 20 protsenti ning see ei tohi ületada ühe vegetatsiooniperioodi kasutuskogust.

Sügavallapanusõnnikut, mille kuivainesisaldus on vähemalt 25 protsenti ja mille kogus ei ületa ühe vegetatsiooniperioodi kasutuskogust, on aunas lubatud hoida kuni kaheksa kuud. Sellisel juhul peab loomapidaja teavitama keskkonnaametit vähemalt 14 päeva enne auna moodustamist. Nii tahe- kui ka sügavallapanusõnniku ladustamine auna on keelatud 1. detsembrist kuni 31. jaanuarini.

Sõnnikuaun peab paiknema tasasel maal, vähemalt 50 meetri kaugusel pinnaveekogust, kaevust ja karstilehtrist. Sõnnikuauna ei tohi rajada maaparandussüsteemi drenaaži toru kohale, kaitsmata põhjaveega, liigniiskele ega üleujutatavale alale.

Mererannikul lubatakse karjatamist

Veekaitse­vööndis on alates 16. jaanuarist lubatud keskkonnaameti nõusolekul ja tingimustel karjatamine mererannikul. Mererannikul karjatamiseks nõusoleku andmisel ja tingimuste seadmisel lähtub keskkonnaamet piirkonna looduslikust eripärast nagu veekogu seisund, pinnase iseloom, loomkoormuse taluvus.