Aga see on pigem esmaabi, et karjuvat ebaõiglust piimahindade maksmisel leevendada. Kui ärksamad Eesti piimatootjad aasta tagasi TÜ EPIKO asutasid, sõnastasid piimamehed kohe peamise eesmärgi – luua Eestis Põhjamaade omaga sarnane tootjate-tööstuse ühisettevõte.

Tootjad kaaluvad Tere ostu

“Oleme EPIKOs seda tööstuse ideed põhjalikult arutanud ning uurinud, kuidas oleks võimalik Tere piimatööstuse kontsern ära osta, paraku oli siiani müügihind liiga soolane,” räägib
EPIKO nõukogu esimees Märt Riisenberg, üks neist maaelu liidritest, kes on innustanud piimatootjaid koostööle.

Riisenbergil endal lüpsab Raplamaal Kehtna Mõisa OÜ uues laudas 500 lehma ja ta kinnitab, et EPIKO mehed himustavad tõesti ASi Tere piimatööstust. Sõltumatute ekspertide hinnangul oli algne müügihind tööstuse väärtusest ligi kaks korda kõrgem. Nüüd on piimatööstus seda veidi langetanud.

“See oleks ju täiesti normaalne, kui ühistul oleks oma piimatööstus.

Nii saaks piima omanikud kontrollida ka piima töötlemisel tekkivat kasumit ja seda kasumit oleks võimalik õiglasemalt jaotada,” rõhutab Märt Riisenberg.

Tema sõnul on ebanormaalne olukord, kus piimatootjad on kahjumis, töötlejad aga kasumis. Isegi detsembris EPIKO tootjatele makstav piimahind 3.80 ei aita kahjumist välja tulla.

“Paraku ei saa me mingist tõsiseltvõetavast tööstuse ostust rääkida enne, kui kogu meie toorpiim on ühismüügis,” selgitab Riisenberg.

Pangad nöögivad laenuga

Riisenbergi meelest oleks vaja koondada vähemalt 500 tonni piima päevas, mis on ka ASi Tere päevane võimsus. Praegu on EPIKO kaudu müüdav kogus 120 tonni.

EPIKO ühendab 14 suuremat piimatootmisühistut, samas müüvad otse EPIKO kaudu piima vaid Eestimaa piimatootjate ühistu, AS Metsaküla Piim ning Rakvere Piimaühistu. Teised otsivad ise turustamisvõimalusi.

Ühiselt piima müümine on läbivalt olnud EPIKOs arutlus- ja vaidlusteemaks. “Näiteks OÜ Estonia on meie liige, samas meie kaudu ta piima ei müü,” toob Riisenberg näiteks. “Kuni meil piima ühismüüki pole, on koos edasi minna väga keeruline.”

Takistuseks on saanud tootjatele ka järsult jahenenud suhted pankadega. Kehtna Mõisa OÜ juhataja Märt Riisenberg toob näite oma igapäevaelust. Nende Ülejõe farm maksumusega 30 mln kr valmis 2006. aastal, suures osa SEB pangast saadud pangalaenuga, mida makstakse koos intressidega kohusetundlikult tagasi.

Samas jäi eelmisel aastal alustatud noorkarjalauda rekonstrueerimine 12 mln krooni eest, millest 40% on PRIA investeeringutoetus, päevapealt pooleli. “Oleme juba 4 miljoni eest ehitanud ja nüüd külmutas pank julmalt meie projekti! Samas ei külmutatud seni võetud laenumaksete tagasimaksmist. Nii sattusime piltlikult öeldes ühe jalaga ühe jääpanga peale ja teise jalaga teise peale ning need jääpangad eemalduvad teineteisest,” kirjeldab mees kujund-likult.

Riisenbergi meelest võiksid pangahärrad analüüsida ka piimahinna kõikumisi, ja päris iga värina korral, mis piimahinda mõjutab, ei peaks piduripedaali vajutama. “Kui piimatootmine pankrotti ajada, on korstnasse kirjutatud ka seni antud laenud. Miks meid ei usaldata? Lauta ju Eestimaalt välja ei vea ja siin sees pole muud teha kui lehmi lüpsta.”

EPIKO juht ei ole nõus sellega, et iga piimatootja rabeleks omaette, sest hädad ja mured on sarnased.

Koostööd tegemata jääb ihaldatud kasum raske maatöö eest kättesaamatuks.

“Ühistegemise kõige suurem takistus ongi see, et eestlane ei taha teist eestlast usaldada.

Peame selle takistuse suutma ületada. Muidu ühistegevusest midagi välja ei tule,” rõhutab Riisenberg ja lisab, et EPIKO ei ole mingi valmis asi, vaid arenev struktuur, mida loob iga liige ise.

“EPIKOst peab saama arvestatav jõud, millest mööda minna ei saaks,” on piimatootjate eestseisja uusaastasoov.