Virmalised – seitsmes loodusime
Päike pole midagi muud kui 1,4 miljoni km läbimõõduga tuumareaktor, mis Maast 150 miljoni kilomeetri kaugusel podiseb. Peale soojus- ja valguskiirguse paiskub tema kroonist ilmaruumi ka päikesetuul – laenguga osakeste voog ehk plasma.
Peamiselt prootonitest, elektronidest ja raskematest ioonidest koosnev päikesetuul oleks eluohtlik, ent meid kaitseb Maa magnetväli, mis piki oma jõujooni suunab need osakesed maakera magnetpooluste kohale ovaalselt keerlema.
Seal põrkavad need 80–250 km kõrgusel kokku lämmastiku molekulide ja hapniku aatomitega. Kui päikesetuul on tugev, tekib üks maailma imelisemaid nähtusi – virmalised.
Tulirebane ja sookoll
Rohelist valgust 100–150 km kõrgusel ja tumepunast 250 km kõrgusel kiirgab hapnik; sinist, rohelist ja lillat lämmastik. Eestis saab seda värvide lummavat vaatemängu näha harva – neli-viis korda aastas.
Miks nii harva, ehkki asume üsna kõrgel põhjas? Asi on selles, et virmaliste helendav ovaal paikneb ümber magnetpooluse. Too aga ei asu mitte põhjanabal, vaid sellest 800 km eemal, meie poolt vaadates teisel pool maakera – Põhja-Kanadas.
Vahetevahel, kui Päikeselt purskab suuremas koguses plasmat ja see Maad tabab, paisub päikesetuul geomagnetiliseks tormiks. Sagedamini juhtub seda aktiivse Päikese ajal, mis kordub iga 11 aasta tagant.
Just praegu on päikeseplekkide arv suurenemas, mis lubab rohkem virmalisi. Tasub jälgida näiteks portaali SpaceWeather.com. Kui see annab teada virmaliste võimalusest, võiks öösel põhjakaarde kaeda. Juhul kui veab, on elamus kindel!
Olgugi magnettorm iluallikas, ei ole ta sugugi ohutu. Näiteks 9. märtsil 1989 purskas Päike
Maa suunas võimsa laadungi plasmat. Kolme ja poole päeva pärast, 13. märtsil tekkis suur, kosmose ilmaskaalal kõige kõrgemat järku magnettorm.
See põhjustas suuri häireid Põhja-Ameerika elektrivõrgus – Kanadas ja USAs jäi 6 miljonit inimest 9 tunniks ilma elektrita. NASA kaotas ühenduse mitme satelliidiga. Virmalisi aga oli Ameerikas näha lausa nii kaugel lõunas kui Texases.
Parimad paigad virmalisi ka vaikse Päikese ajal kohata on Põhja-Norra ja Lapimaa.
Soome keeles on virmalised revontulet (sõna-sõnalt rebasetuled). Muistendi järgi jookseb tulirebane talvel mööda lumehangi ja lööb sabaga lume küljest sädemeid taevasse. Sädemeid tekib ka siis, kui ta joostes küljega vastu puutüvesid hõõrub.
Liivlased teadsid, et kui virmalised põlevad, siis on suured maakera telge taguvad sepad töö kõrvale pannud ja tõmbavad piipu – sellest see valgus.
Meil räägiti põhjas elavast sookollist, kes turtsub ja liigutab, või sellest, kuidas taevas taplevad surnud sõjameeste hinged.
Hõbedast Lennuk
Soome sõnatargad õpetasid Kalevipoega, et kui too tahab ilmaotsa sõita, ei kõlba selleks puulaev, sest “Virmaliste vägev voli / Vehklemisi välgutelles / Paneks paadi põlemaie, / Laevakese lõkendama.” Sestap laskiski Kalevipoeg Lennuki teha hõbedast.
1997. aastal koostas USA TV-kompanii CNN maailma seitsme loodusime nimekirja. Sellesse kuulub kuus käegakatsutavat imet: Džomolungma mägi, Guanabara (Rio de Janeiro) laht, Parícutini vulkaan, Suur kanjon, Suur Vallrahu ja Victoria kosk.
Ja mis on seitsmes?
Virmalised!
