Vitamiinid klassifitseeritakse nende imendumise ja kehast eritumise alusel rasvaslahustuvateks ja veeslahustuvateks.

Rasvaslahustuvad on A, D, E ja K-vitamiin, mis talletuvad organismis ja ülemäärase koguse korral võivad organismile toksiliselt mõjuda.

Veeslahustuvad on B-rühma vitamiinid ja C-vitamiin, mille liigsust ei talletata, vaid väljutatakse organismist.

Hobuse organismis toodetakse normaalsetes toitumistingimustes C ja D-vitamiini ning niatsiini (üks B-kompleksi vitamiinidest) teistest orgaanilistest molekulidest. Jämesooles seedeprotsesse toimetavad mikroobid produtseerivad K-vitamiini ja teisi B-rühma vitamiine. Ainult A ja E-vitamiini ei sünteesita hobuse organismis, need peab saama toiduga.

Vitamiinidest ei teata veel kõike ning paljut, mida teatakse, ei mõisteta. Üks levinumaid väärarusaamu on, et “parajalt on hea, palju on parem”.

On tõsi, et hobusel võib vitamiinipuudusest organismi funktsioone laastav seisund tekkida, ent niisama ohtlik on ka vitamiini üledoosist tekkiv mürgistus.

Huvitav on see, et vitamiinivajadus ei sõltu tegelikult hobuse töö intensiivsusest – hobihobusel ja võistlushobusel on vitamiinivajadus sama. Kuigi hobusöötade tootjad püüavad meid veenda, et hobused vajavad lisasöötades vitamiine, tegelikult saavad hobused piisava päevavajaduse täisväärtuslikust heinast, silost või karjamaarohust.

Vitamiinipuudus või nende üleküllus väljendub hobustel kliiniliselt harva, seega ei saa alati objektiivselt hinnata, kas hobune on saanud vitamiine liiga palju või liiga vähe.

Vitamiinide lisasöötmisele tuleb läheneda arukalt ja teadlikult. Missugused hobused vajavad lisavitamiine?

• Hobused, kellele on pikalt antibiootikume manustatud.
• Hobused, kes on stressi tekitavas olukorras – transpordil, näitustel, võistlustel.
• Hobused, kellel on rohke kaera ja vähese koresööda dieet (noored hobused raskel treeningul).
• Hobused, kes paranevad operatsioonist või haigusest.
• Hobused, kellel on aneemia.

Sellest, mida erinevad vitamiinid hobuse organismis teevad, saad lugeda ajakirja Oma Hobu veebruarinumbrist.

Artikli autor Ulvi Martin on loomaarst.